Koduuuuuuuuus

Imelik tunne on. Veidi vähem kui kümme kuud tagasi alustasin “nullist elu ülesehitamist”. Ma ei tundnud kedagi, ei teadnud midagi, ei saanud millestki aru.. Vaikselt aga kõik see muutus, mulle tekkisid superhead sõbrad. Inimesed, keda saab usaldada. Inimesed, kellele saab igal hetkel helistada. Kohad, tegevused.. Harjusin nii ära selle eluga, mis mul oli, nautisin iga hetke.. kuid nüüd järsku pole sest enam midagi alles. Imelik..
(Selle kirjutasin neljapäeval. Praeguseks hetkeks on mul palju parem meeleolu.)

***

Kolmapäeva hommik algas hüvastijätuga, kuid mulle üllatusena ma polnudki väga kurb. Kuigi poisid suutsid mulle öelda “have a nice life”, mis ei kõlanud just väga hästi.. Pärast käisin Rebekka juures duši all, pakkisin viimased asjad, tegin oma toa tühjaks ja otsustasin outlettidesse minna, sest tahtsin veel üht asja vaadata sealt. Lõpuks ma ei ostnud midagi peale kohvi McDonaldisist. Jalutasin vaikselt kodu poole, kui mulle jõudis kohale, et see ongi mu viimane päev Troyes’s. Selle peale muutsuin nii kurvaks ja tahtsin kellegagi rääkida, kuid nii Marju kui Kata suht blokkisid mind.. Mitte meelega muidugi.

Õnneks tuli varsti Silja oma Champagne-autoga ja siis tuli mul juba check-outi teha. Tuli välja, et meie kolm korda puhtaks küüritud korter oli endiselt liiga räpane ja ma sain veel natuke koristada..

Õhtul oli järjekordne “last party in Troyes”, seekord aga minu jaoks tõesti viimane. Naljakas on see, et viimasel õhtul ma siis avastasin, et nii mõnigi huvitav inimene on mul siiamaani avastanata jäänud. Troyes’ pidudele kohaselt lõpetas ka seekord õhtu politsei. Mis meil siis üle jäi? Tuli Cottonisse minna :D Et ikka õhtu väärikalt lõpule viia.. Tuleb välja, et ma olen olnud niivõrd lojaalne klient, et pidin selle eest sõps-baarmenilt (teised nimetasid teda viimased kaks kuud mu boyfriendiks:D) tasuta shampust saama. Kahjuks aga me läksime enne ära, kui ma selle kätte sain. Aga õhtu polnud veel läbi. Jätsin enamustega hüvasti, kuid siis tekkis poistel idee purkskaevu ujuma minna. Muidugi oli meil vaja seda näha. Purskkaevu asemel ujusid nad kanalis ja siis kõlgutasid oma jalgu kanali keskel oleva julla peal ja karjusid “Crazy year - Erasmus in Troyes”. Lõpp kirjeldas seda aastat väga hästi=)

Hommik oli jube, sest magada sain umbes kolm tunnikest, siis tuli kõik asjad autosse vedada ning torumehi kantseldada (nüüd nad siis tulid me sooja vee probleemi lahendama). Õnneks mahtus hommikusse veel viimane prantsuse “pain au chocolat”. Ja nii me olimegi teel Lille’e.

Lille iseenesest on Pariisi järel prantsuse suurim tudengilinn ja ma kujutan ette, et seal on päris mõnus üliõpilaselu. Palju rohelist ja ilus vanalinn. Käisime ka loomaaias ja kuskil täiesti võsas (oma arust üritasime kindlust vaatama minna). Mingit eriti imelist muljet see linn mulle siiski ei jätnud, kuid oli vaja näha enne Prantsusmaalt ära tulemist.

Õhtuks saabusime Brüsselisse, kus ma juba sain omale uued sõbrad - naaberrestorani onud. Jõime veel paar Krieki ja juba ma vajusingi magama..

Reedel tegime mitu Brüsseli tiiru. Kõigepealt hommikusöök mingis mõnusas kohas, mille nime ma ilmselgelt ei mäleta. Siis viisime auto ära ning nägin Silja töökohta ja tutvusin kurikuulsa bossiga. Vahepeal pakkisime kohvreid – mul on kaks kohvrit (18 ja 20 kilo), lisaks veel käsipagas ja käekott eraldi. Kogu mu 10 kuu elu. Siinkohal veel tervitus empsile, kelle pakkimisgeenid mul on. Muidu küll hakkama poleks saanud. Lõpuks veel paar asjaajamist linnas ja katedraali külastamine. Brüssel meeldib mulle endiselt=)

Suure vaevaga vedasime kõik oma pagasi lennujaama, kus Estonian Air meid Tallinnasse lennutas. Kuulsaks reisikaaslaseks oli seekord Juhan Paadam. Ja nii kadunud tütred, lilled juustes, kodumaale tagasi jõudskidki :)

***

PS! See on viimane blogi sissekanne. Kokkuvõtet minu aastast Prantsusmaal siia ei tule ;)

No more than 20 ice creams a day..

Lühidalt meie tripist Lõuna-Prantsusmaale (kuigi siin sõnadest pole väga palju kasu, vaadake pilte Picasast!). Reisiseltskond koosnes viies õnnelikust ehk mina, sakslannad Rebekka ja Ricarda, soomlanna Lotta ja tsehh Dalibor. Kolm viimast ööd olime koos teiste Erasmuslastega samas kohas. Alguse sai me reis 10. juuni õhtul kui läksime Pariisis öörongile. 11-tunnine rongisõit möödus üllatavalt kiiresti.

Esimese päeva ja öö olime Nizzas. Kõndsime ringi, nautisime vaadet, päikest, imeilusat sinist merd, palme. Peesitasime kivide peal ning ma suutsin oma põlve uuesti veits vigastada – esimene laine lükkas mu sõna otseses mõttes ümber:D Muideks, meie kõrval Nizza rannal oli Eesti pere!!! Ja meiega samas hosteli toas elava ameerika tüdrukul on ka eestlasest sõber! Ülejäänud reis aga koosnes naljadest Eesti rahvaaru, kiirteede puudumise ja raudteeliikluse üle :D Õhtul vaatasime jalkat ja pärast seda käisime veel Lottaga väiksel jalutuskäigul mere ääres. Nizza kohta ütlen, et seal võiks kõik suved (või rohkemgi?!) elada küll. Linn on stiilne nagu kogu Prantsusmaa, kuid samas on seal selline relaxed õhustik. Lisaks veel mõlemad, mida armastan – meri & mäed!

Järgmisel päeval käisime Monacos. Imeilus riik, mille rikkust on igal sammul näha. Need megakallid jahid, autod, villad jne. Kõik see, mille omanikuks ma tõenäoliselt kunagi ei saa (aga ei tea, kas tahangi). Nägime ära kaks põhilist asja – Monte Carlo kasiino ja prints Alberti residentsi. Vormelirada nägime ka.

Tol õhtul läksime aga juba Frejusi lähedale bungalow’sse, kus veetsime kolm ööd ja kaks päeva. Päike, bassein, palmid, tennis, jäätis, jalgpall, raamat (“The girl with the dragon tatoo”), seltskond... ja nii need päevad möödusid. Ilma stressita. Üks parimaid reise mu elus ja ideaalne lõpp sellele aastale=) Aga vaadake pilte!

All good things come to an end

10.06 Rongile
11.06 Nizza
12.06 Monaco
13-14.06 Frejus (ehk siis rannas magamine)
15.06 Rong, õhtul Troyes

16.06 pakkimispäev, check-out, Silja tuleb
17.06 Lille, õhtul Brüssel
18.06 Brüssel
Südaööl vastu 19ndat juunit maandun Tallinnas, paluks meile lilledega vastu tulla :D

Järgmine kord kirjutan teile tõenäoliselt Eestist :)

Peatse väljakolimise rõõmud

Söön vaid seda, seda mis kodus on (pasta juustust, basiilikulehtedest ja maitseainetest, näiteks:D). Küüsi ei laki, sest eemaldaja sai otsa. Pead pestes palsamit juustesse ei pane, sest ei taha uut osta. Tegelikult sai shampoon ka juba otsa, kasutan Leena oma. Meiki maha ei võta, sest meigieemaldaja ei saanud turvakontrollist läbi (Bratislavasse sai, tagasi mitte). Saab igasuguste asutuste vahel joosta, asju ajada ja lepinguid lõpetada jne. Kusjuures siinkohal tuleb meeldes pidada, et tegemist on Prantsusmaaga, kus laupäevast esmaspäevani ei saa midagi teha ja kella 12st 14ni on lõunapaus. Saab hunnikute viisi asju ära visata. Ahjaa, kardinad kukkusid ka alla. Aga pole midagi, mida Superattack ei parandaks. Sooja vett endiselt pole (ja ilmselt ei tule ka). Üleeile kadus elekter ära, ainult pooles köögis oli alles (kus siin loogika on?). Õnneks pärast international office’i vahet jooksmist ja omaniku siin käimist saime elektri tagasi, midagigi head :) Elu on ilus :D

Kõik eelnev ilmselt seletab, miks kodus olen olnud väga minimaalselt, miski ei motiveeri mind siin passima. Õnneks kogu aeg toimub midagi. Ma ei hakka üritama meelde tuletada, mis kus millal toimus. Igatahes eelmise nädala ainuke õhtu, kui ma kodus olin, oli pühapäev. Ja siis ma läksin kell 22 magama! Nii vässu olin kogu nädalast. Aga mõned killud siiski viimasest kümnest päevast. Meil on keset kooli võrkpalliplats ja sisehoovis bassein! Basseini idee huvitas mind vägagi, kuid üleeile, kui seal kõrval üht koolitööd arutasime, saime lõpuks aru. Hetkel on mingisugune sisseastmiskatsete nädal ja ilmselt siis need, kes kooli vastu võetakse, visatakse ka basseini. Või midagi sellist :D

Reede ja laupäeva pärastlõunatel käisin järve ääres. Laupäeva on iseenesest pikem lugu. Nimelt oli mul plaan sportlik olla ja sellepärast läksin tõin hommikul Lotta käest ratta, kuid siin samas meie maja nurgal kukkusin. Segu äärekivist, liiga lähedale sõitnud autost ja halbadest piduritest. Igatahes mu põlv on päris katki... Kõvasti ma tegelikult ei kukkunud, aga asfaldile kukkudes tuleb ju nahk nii kergesti maha. Oeh jah.. ja ratas on ka katki! Poisid ei suutnud ära parandada. Esmaspäeval käisin paranduses, aga siis oli see koht kinni. Eile läksin uuesti.. ma ei taha teada, kui palju ma selle eest maksma pean. Ürita veel sprotlik olla, eks.. :D Kuid ma siiski ei andnud alla, lasin Rebekkal omale mingit haava rohtu tuua, siis kolisime tema hoovi ja ma üritasin leida autot, mis meid järve äärde viiks. Lõpuks sain hakkama ka! Kuid siiski pidime me veel niisama paar tundi passima. Seda aega kasutasime me aga “asjalikult”. Näiteks ostukärurallit teges või pidžaamas tänaval ringi joostes :) Lõpuks jõudsime järve äärde ka. Ma ei tea, mis vee temparatuur seal on, kuid ma hakkan selle külma veega juba vaikslt harjuma :D Õhtul oli tõenäoliselt me viimane käik Cottonise! Enne seda taheti mind purskkaevu visata, kuid ma väitsin, et ma ei saa ju märjalt peole minna, nii et seekord pääsesin :)

Üleeile oli Leena viimane õhtu siin. Ma hakkasin nutma juba sel hetkel, kui ta oma headaega-ringiga alustas. Õnneks suutsin selle siiski kiiresti lõpetada. Õudne oli hommikul, kui ta rongile ära saatsin. Aga no ma teadsin alati, et ma hakkan sel hetkel nutma. Ta oli siiski 9 kuu jooksul kõige tähtsam inimene mulle . Kuid minu õnneks pole Soome kaugel:)

Kuid nüüd tuleb koristada ja asjad kokku pakkida. Homme lähme juba Lõuna-Prantsusmaale! Ja siis kojuuuuu...

Bratislava ja Viin

Meie tripp koosnes kohvikutsillist, sightseeingust, Slovakkia veinist, traditsoonilistest toitudest, intellektuualsetest vestlustest ja paljust muust heast. Pärast rongi, teist rongi, bussi, lennukit ja teist bussi kohtusime Bratislavas Ivanaga. Hiljem liitusid meiega ka Mariana Slovakkiast ning Petra, kes sõitis Tsehhist meiega kohtuma. Väike kokkutulek=) Esimese õhtuga jalutasime kogu vanalinna ja jõeäärse uue osa läbi. Nii et järgmisteks päevadeks ei jäänudki midagi suurt teha Ivana arvates.. Kuid igav meil ei hakanud. Neljapäeval tutvusime mingisuguse lossiga, parlamendihoonega, käisime veel vanalinnas ringi ja shoppasime (muide, ma ei ostnud absoluutselt ühtegi riideeset, kinga ega ehet terve reisi jooksul, ma olen nii uhke enda üle:D). Õhtul läksime varakult magama, sest järgmisel päeval oli plaan Viini külastada (Bratislava ja Viini vahel on vähem kui 60 km, need on kaks Euroopa teineteisele kõige lähemal asuvat pealinna). Läksime sinna täiesti ettevalmistamata, rongijaamas hakkasime leiutama, et kust me kaardi saame. Õnneks leidus üks tüüp, kes hakkas just ära sõitma ning ta pakkus oma kaarti mulle :) Kusjuures see oli poole asjalikum kaart kui see, mille me pärast infopunktist saime.

Kuigi Bratislava on mõnus (eriti jõeäärne uus osa, mis alles hiljuti valmis sai), on Viin siiski midagi hoopis teisest klassist. Suured majad ja laiad tänavad, ühtne stiil. Ma ei hakka kirjutama, mida kõike me nägime, sellest pole mingit kasu.. Pool päeva veetsime kesklinnas ja siis pidasime mõnusa pikniku Sigmund Freudi pargis. Siin pean rääkima ühest tüübist, kes istus meist 20 meetri kaugusel toolis, võttis päikest ja lihtsalt naeratas. Terve aja (tund või rohkemgi) oli tal lai naeratus ees. Ma peaaegu oleks lõpuks läinud ja küsinud, mis ime põhjusel ta nii õnnelik on.. kuid see jäi meile saladuseks.

Pärastlõunal külastasime Schönbrunni palee aedasid ja nägime Bambit. Sest keegi meist ei suutnud meelde tuletada, kuidas kits inglise keeles on. Nimelt on seal maailma (või Euroopa? ei mäleta) vanim loomaaed. Õhtul tagasi Bratislavas olles läksime välja ka korraks, sest eelneval päeval leidis Leena baari, kus müüdi “Finlandia magic shot’e” ja ta sundis meid sinna minema. Kuid õhtu jäi üsna lühikeseks..

Laupäevane päev oli ideaalne tsillimispäev. Meil polnud kuhugi kiiret. Alustasime kohviga jõe ääres, siis väike shopingutiir, lõuna järjekordsete traditsiooniliste toitudega (lõpuks me otsustsime Leenaga, et nende toidud on veits imelikud :D). Pärast seda käisime pisikesel veinilaadal/degusteerimisel ning varustasime ennast õhtuks veiniga. Vahepeal vaatasime kinos ära Seksi ja linna teise filmi, mida ma igaks juhuks kommenteerima ei hakka siin. Õhtul olime kodus, vaatasime Eurovisiooni ja meenutasime esimest semestrit siin Troyes’s.

Mis mulle eriti meeldis kogu reisi juures oli see, et meil oli asjalikud vestlused. Näiteks majandukriisi põhjused/erinevused Eestis ja Slovakkias, euro kasutusele võtmine (neil on 2009. aasta algusest), magistriprogrammid jnejne. Avastasin veel ka selle, et Eesti on ikka kõvasti rohkem arenenud riik kui Slovakkia (Bratislava). Kuigi samal aastal astusime Euroopa Liitu.. Ühistransport, pangakaardi kasutamine, linnapilt ja palju muud.. Me võime enda üle uhked olla=)

Eile hommikul sai ka nalja, nimelt nägin juba lennujaamas ühte roosas notsukostüümis tüüpi ja mainisin ka Leenale, et lähme istume lennukis kuhugi nii et me ümber on palju vaba ruumi, siis äkki tuleb tüüp kusagile meie lähedale. Ja arvake ära, kuhu tüüp istus? Meie kõrvale kolmandaks :D Tuli välja, et sõbrad korraldasid talle poissmeeste õhtu niimoodi, et läksid reedel ukse taha, käskisid passi ja mõned riided võtta, kuid keelasid ära rahakoti, telefoni, läpaka.. Tüüp pidi notsukostüümi selga panema ja nii tripp algaski. Ilma et ta oleks teadnud, kuhu minek on.. Ma tahan, et keegi minuga ka nii teeks :P

Kõik, mis on jäänud rääkimata

Eile oli üle pika aja esimene õhtu, kui ma olin üksi. Üleelmisel neljapäeval tuli meile külla Isabel (kes oli esimesel semestril siin), kaks päeva hiljem lisandus temale ka Kaweh. Kolmapäeval läksid nad ära, kuid neljapäeval läksime juba meie Leenaga Bratislavasse Ivanale (ka üks eelmise semestri Erasmus) külla. Ja sellepärast oligi eile mul esimene rahulik hetk endaga olemiseks. Mul oli seda vaja, olen ennast viimasel ajal tundunud peaaegu nagu kahestunud isiksusena.. sain reisida (ja te ju teate, et see on mu lemmiktegevus maailmas), nautida päikselist ilma ja suurepäraseid inimesi, kuid siiski ei suutnud ma ennast piisavalt hästi petta, et kõik on hästi..

Kuid mis vahepeal Prantsusmaal toimunud on? Tutvustasime Isabelile ja Kaweh’le uue semestri Erasmuse-elu (sest see on ausõna hoopis teistmoodi, kuigi ma ei oska öelda, kumb parem või havelm on). Suure osa ajast võttis ka Lõuna-Prantsusmaa tripi planeerimine ja siis selle teokstegemine (probleemid piletisüsteemi ja kaardimaksetega), kuid pärast suuri pingutusi saime piletite ostmisega hakkama ning 10-15 juuni olen ma Prantsusmaa-aasta viimasel tripil. Nice, Monaco ja üks väike kohake mere ääres, mille nimi on Frejus. :)

Eelmisel nädalavahetusel toimus Troyes’ aastasuursündmus ehk Gala UTT. Kleidid, ülikonnad, kontsakingad, champagne, hea muusika, mu elu ilusaim ilutulestik. Glamuuri oli oioi kui palju. Ma olin siiralt üllatunud selles ürituses, sest 3500 inimesega pidu ei saanud minu silmis kuidagi edukalt välja kukkuda, kuid meil oli tõesti väga lõbus. Mis sest et esimese kümne minutiga kaotasin ma kõik inimsed peale Isabeli.. Muideks, peaesinejaks on Prantsusmaal ülikuulus Laurent Wolf (trennipifid, te teate kindlasti ta lugu “No stress”). Oma kõrgetel tikkkontsadel pidasin vastu kella viieni. Ilmselgelt oli buss selleks ajaks täis, kui me majast välja jõudsime, mis tähendas meile 45minutilist varahommikust sukkades/paljajalu koju jalutamist..

Järvede ääres käimisest ma juba kirjutasin, kuid siis ma veel ei teadnud, et sain mõnusa päiksepõletuse. Neli päeva hiljem oli ikka veel valus selga vastu mingit asja toetada. Ja ma kasutasin päiksekreemi, ekstra käisin hommikul ostmas!! Tollel õhtul tegime veel Rebekkale üllatuse. Nimelt oli tal järgmisel päeval sünnipäev, kuid kuna Kaweh ja Isabel pidid varakult ära minema, siis ma mõtlesin, et lähme üllatame teda kella 12 ajal. Nii me ta akna taga olimegi roosi, shokolaadi ja pooliku veiniga ning varsti ühinesid meiega kõik Rebekka elukaaslased, et pildimaraton saaks alata.. Järgmisel päeval veetsin pärastlõuna õhupalle täis puhudes, sünnipäeva tähistades ja igasuguseid küpsetisi nautides. Vahepal käisin International office’s, et oma läbikukutud ainest lahti saada (see, kus loeng oli prantsuse keeles ja ma ei saanud suurt midagi aru, aga proovisin siiski eksamit teha). Õhtul oli aga suur sünnipäevapidu, mille me Rebekkaga lõpetasime Cottoni asemel tema voodis lesides ja juttu rääkides :)

Täna oli nii mõnus päikseline päev, varjus oli 26 kraadi, päikse käes tunduvalt rohkem.. Olime järve ääres väikse seltskonnaga õhtul poole üheksani. Peesitasime päikse all ja käisime ujumas (arvan, et vähemalt kümme korda). Täpselt selline päev nagu need alati olid Jaaguga Lemmes olles.. Kuigi ma mäletan ühte korda, kui nii väga tahtsime Jaaguga päikest võtta, aga vihma sadas. Me aga ei hoolinud sellest. Üks saunalina oli all ja teine tekiks peal, et meid vihma eest kaitsta. Ja nii me ootasime seal.. kuni päike tuli uuesti välja :)

Aitäh, et olid mulle
superhea sõber,
hommikupäike,
nõuandja meeste teemal,
tujutõstja,
öine külaline,
koogiteenus,
koju jalutamise kaaslane,
kihlatu,
meelelahutaja,
parim naabrimees.



Igatsen sind, Jaak.
Ja rohkem mul pole sõnu.

Pühapäev Pariisis

Mäletate, kuidas ma olen nii mitu korda maininud, et mul on rongidega siin nii palju probleeme olnud, et ma lihtsalt ei tea ühtki uut sorti probleemi, mis tulla võiks.. Ma eksisin. Eile hommikul pidime me reisima esimeses klassis (ja maksma rohkem), sest kõik teise klassi piletid olid välja müüdud. No tere hommikust.. Vähemalt ma tean nüüd, mis on esimese ja teise klassi vahe? Toolid on teist värvi. Ja see on kõik!!

Sellisest algusest hoolimata oli mul üks mõnusamaid päevi, mis mul kunagi Pariisis olnud on. Reisikaasasteks olid Iga Poolast ja Petra Tsehhist. Käisime ära viimases kohas, mida ma tahtsin Pariisis näha (nii et põhimõtteliselt nüüd võib koju ära tulla). Selleks kohaks olid katakombid, mis oli minu jaoks midagi täiesti hämmastavat. Kilomeeter käike, kus seinad on kontidest tehtud ja mitte niisama, vaid sümeetriliselt laotud.. ning lisaks selle veel pealuudest tehtud südamed jne. Tundub hirmuäratav? Tegelikult polnudki, kolme minutiga harjusin ära.. võib-olla just sellepäras, et see oli kunst. Muide, seal on väidetavalt 6 miljoni inimese kondid... rohkem kui 4 Eestit?!?!

Hiljem peesitasime Luxemburgi aias päikse all, kuulasime jazz-kontserti, millele oli uskumatult halb asukoht valitud ning kuna seal tõesti polnud enam ruumi seistagi, läksime ära. Väike Starbucksi peatus ning jalutasime Pompidou keskuse juurde. See on see moodsa kunsti muuseum, mis mulle väga ei meeldinud, aga kokkulepe oli selline, et mina saan katakombidesse ja Petra Pompidousse. Kuigi seekord olid seal mõned uued näitused ja me polnud seal üle 1,5 tunni, nii et polnudki hull :) Siis jäi veel natuke aega söömiseks ja pisikestel tänavatel ringijalutamiseks, et kell kümme rongi peale minna ja magama jääda (isegi kontrollionu ütles meile “head ööd”, ta ilmselt nägi kui unised, me olime).

Just keep your mind open

Järjekordne öö jäi lühikeseks. Pärast kolme tundi und ärkasime ja sõime Kata viimase hommikusöögi Prantsusmaa pinnal ning siis tuli juba rongijaama minna. Aega oli meil palju, jalutasime rahulikult, et rongijaama ees avastada, et jõudsime väga napilt kohale. Kuid rong muidugi hilines. Koju jalutades juhtus minuga aga midagi üsna ebatavaliselt. Jalutasin otse üle ühe platsi, mille ääres on mitmeid välikohvikuid. Silmanurgast nägin roosas jänesekostüümis tüüpi ja no muidugi ma pidin uuesti vaatama, et kindel olla, mida ma just nägin. See pilt aga ajas mind lihtsalt naerma. Muidugi too tüüp & ta sõbrad märkasid mind siis ja jänku jooksis mulle järele. Üritasin kiiresti ta eest ära saada, aga ta oli järjekindel ning tahtis “bisou” mulle teha. Lõpuks ma mõtlesin, et mis seal ikka, ega iga päev pole roosa jänese käest võimalik põsemusi saada=)

Pärast teist hommikusööki mu saksa pifidega sain kutse täna õhtul Pariisi minna. Nimelt on ju muuseumiöö, mis tähendab, et kõik muuseumid on tasuta ja avatud öö läbi. Ma ei teagi, kas see on vaid Prantsusmaal või üle Euroopa? Igatahes ütlesin neile alguses “ei”, kuid siis hakkas see pakkumine üha rohkem ja rohkem ahvatlev tunduma. Ma olen siin ju vaid 10 kuud, sellest ajast tuleb maksimum võtta. Läksin paariks tunniks tuttu ja mõtlesin pärast seda otsustada. Vahepealse ajaga olid aga tüdrukud plaanid ümber teinud. Täna lähme käime siin muuseumites ja ilmselt lähme homme Pariisi mingisugusele tasuta jazzfestivalile.

Aga mida ma tegelikult täna öelda tahan...
Siin ei tea kunagi, mida järgmine hetk toob. Armastan oma elu=)

...

“Kuule, mul on nälg..”
Ja lõuna valmib iseenesest,

“Kohvi tahaks..”
Ja viie minuti pärast ongi mul kohvitass käes.

Jnejne.

Eelmise nädala lõpp/selle nädala algus tegelesin eksamiteks õppimisega. Sest no kui Kata uusi pileteid siiatulekuks ostis, siis ma vist ei uskunud, et ta päriselt tuleb või siis ma tegelesin millegi muuga kuupäevade valimise juures, aga igatahes ma päevikusse ma ei vaadanud.. hiljem avastasin, et mul on selle aja jooksul kolm eksamit. Ups :D Kuid see aeg oli nagu puhkus mulle, sest kõik kodutööd said “iseenesest” tehtud, mina lihtsalt istusin oma Maciga köögi laua taga ja õppisin või teesklesin, et õpin :P

Mis veel? Olime kultuursed ja käisime esimest korda siinses modernse kunsti muuseumis. Oleks võinud selle vabalt ka vahele jätta, seal polnud midagi huvitavat, kuid no siiski tuli mul seal ära ju käia. Linnuke kirjas.

Kuuma vett meil pole.. Polnud ju pärast aastavahetust. Polnud paar nädalat tagasi. Vahepeal jälle enam-vähem oli, aga eilsest saadik jälle mitte. Päriselt kuuma vett pole ma tegelikult pool aastat näinud siin.. Koolis pärast trenni pea pesemine hakkab juba tavapäraseks muutuma.. Sellega seos on mul veel olulist üliolulist informatsiooni. Ma vihkan seda muusikat, mis meil jõusaalis on! Nimelt juhtus kuu aeg tagasi midagi raadioga, nüüd on seal vaid üks plaat, mida ma tänaseks hetkeks 25 korda kuulnud olen. Rohkem ausõna ei taha :S

Eksamite lõppu oli ka vaja tähistada (mul on veel vaid mõned päevad kooli, üks ettekanne ja paar kirjalikku asja vaja teha, aga eksameid rohkem mitte). Sellepärast juhtus nii, et eile jõudsime koju sõna otseses mõttes hommikul ehk siis pärast pidu leidsime, et boulangerie’d on juba lahti ju, milleks magama minna, kui saab hommikusööki süüa hoopis=) Aga ülimõnus õhtu oli , jazzi ja heade kõlaritega (oi kuidas igatsen oma Tartu kõlareid). Ja eile tutvus Kata kurikuulsa Bunkeriga (uskumatu, seekord ei lõpetanudki politsei pidu:D).

Säravamad hetked sellest nädalast

*Esmaspäevane kella 21ni koolis passimine. Tegin mittemillestki ettekannet poistega, kes ei räägi eriti inglise keelt ning pärast arendasime oma arvuteid müüvat firmat, kuid väga ebaedukalt
*Käisin raamatukogus õppimas (ise ka ei tea miks)
*Kaks korda isetehtud sushit. Vaikselt hakkab juba meeldima..
*Prantsuse keele viimane tund ja eksam
*Kataaaaaaa tuli koos Fizzi siidri ja kohukestega
*Reedene pikemat sorti pidu ehk kui me koju jõdsime, oli Leena juba ärganud (sest ta läks varase rongiga Pariisi)
*Shoping outlettides
*Filmid
*French, English, Finnish, Swedish, Spanish... Estonish?! Selle peale on tulnud vägagi paljud mu tuttavad siin. Aga pole hullu, vähemalt ei arva nad, et meie riigikeel on inglise keel..

Eile tegi Kata emadepäeva kooki, mina õppisin. Millegipärast me emad kooki sööma ei tulnud, selle asemel möödus tänane hommikupoolik emade ja muude pereliikmetega skypimisega ning ka sünnipäevalaps Trinza sai väikse kõne :)

Sirelid

See nädal oli meil Leenaga õppimise ja lugemise nädal. Alustasin nädalat suure hooga – esmaspäeva hommikul käisin ühes prantsusekeelses aines, mida Leena võtab. Milline eba-Erasmuslik käitumine, vabatahtlikult koolis.. Ülejäänud nädal möödus suures osas neljapäevasteks ettekanneteks ettevalmistudes. Üks neist oli inglises, teine prantsuses.. Kuid õnneks jätkus aega ka niisama päikse käes tsillimiseks, hommikusöögiks Rebekka päikselises tagaaias, jalgpalli vaatamiseks, väikseks Kriekiks katedraali kõrval jne.

Neljapäeva õhtuks oli mu pea täiesti umbes igasugust soga. Selline tunne oli mul vahel Eestis, kui tõesti suur hunnik asju korraga kaela sadas, kuid mitte kunagi varem siin olles. Õnneks tund aega jõusaali viis mu tagasi normaalseisundisse ning ma olin valmis minema tüdrukute õhtule. Oi kui palju erinevat sööki meil oli... Lisaks veel kõvasti klatšijutte ja tasuta shampus Quartier Latinis.

Reedene päev algas mul lõunasöögiga koolis. Ärkasin kell 12 ning Leena teats, et tahab koolis lõunat süüa ja ma pean temaga koos sinna minema. No mis seal siis ikka, jätsin hommikusöögi vahele ja läksin kohe lõunale.. Pärast käisin korraks linnas ja kuna mul kodus midagi ega kedagi huvitavat polnud (Leena läks Pariisi), läksin hoopis kesklinna ühtede sõprade juurde tsillima ning lõpuks nautisin lihtsalt kõlarite olemasolu (asi, millest ma kõige rohkem puudust tunnen, lisaks saunale). Muide, Amaury, üks neist poistest, läheb sügissemestriks TTÜsse Erasmusega ning ma tegelen hetkel tema veenmisega, et ta autoga Eestisse tuleks, siis ma saaks mõned oma asjadest temaga koju saata. Poisid rääkisid mulle veel ühest teisest tüübist, kes kevadsemestriks Tallinnasse õppima läheb. Väidetavalt on ta UTT kõige ilusam mees, nii et Tallinna tüdrukud, olge valmis.. :D

Reede õhtul käisin Dalibori, ühe tšehhi poisi sünnipäeval. Meeleolukas õhtu väikse seltskonnaga. Kuulsin jutte, kuidas järvede ääres on palju madusid ning vees on kaanid. Väga enam ei tõmba sinna tagasi minema :D Kuid eredaim hetk õhtust oli see, kuidas me naabritega tutvusime ning et nad kutsusid meid klaasikest shampust jooma. See on Champagne-Ardenne’is elamise võlu – igal suvalisel hetkel võib juhtuda, et keegi pakub sulle päris shampust :)

Laupäev möödus pead valutades. Kuid õhtul ootas ees “aasta suurim pidu” Coco Loco ning 7 eurot oli makstud, nii et valikut mul polnud, tuli minna. Kokteilid kookose sees olid vastikud, mu pea valutas õhtul veel rohkem kui enne ja kõigil inimestel oli midagi viga :D Nii et see õhtu lõppes mu jaoks varakult. Parim oli see, kuidas me koju tulime. Istusin taga Rebekka rattal, ühe käega hoidsin rattast ja teisega kahte kookosepähklit. Kuidas ühe käega kahte kookosepähklit hoida saab? Proovige järele ;)

Ja just nüüd tulin jalutamast. Avastasin, et praegu on üks mu lemmikaegu aastas – sirelid õitsevad...

Lühidalt...

Ma avastasin midagi eile. Nimelt selle, et elan postkaardil. Sõitsime ratastega järve äärde ja meid ümbritses imeilus loodus.. Iga hetk oleks võinud teha foto ja sellest omakorda postkaardi. Mul on nii kahju, et laiskuse tõttu ei viitsinud me pildistada, aga selle vea jõuab veel parandada. Järgmine kord.. Kuigi 60 km jalgratast on minu jaoks väga palju (siiamaani oli max a la 15-20 km ma arvan)... aga nii hull polnudki, kui kartsin. Tagumik on endiselt suht valus ja lõpp läks üsna aeglaselt (vastutuult), kuid ma olen siiski õnnelik, et otsustasime just rataste, mitte autoga minna. Õhtul premeerisime end suure rasvase pitsaga, sest no ega ilmaasjata ei saanud nii palju kaloreid kaotada=) Muideks, ma käisin ujumas ka! Päriselt (kaks meetrit ujusin)!! Kuigi megakülm oli :D

Laupäev oli peaaegu samasugune päev, järvede asemel olime ühe saksa tüdruku Judithi tagaaias, päevitasime ja grillisime. Mõnus. Ainult ploomisiider oli idüllist puudu..

Kaks asja veel eelmise nädala lõpust. Nimelt avastasin, et Hollandi haridussüsteemis on suur lünk. Just nemad ei tea, kus Eesti asub. Ma olen kohtunud juba väga mitme sellisega. Ja siis nad arvavad veel, et me oleme megapisike riik, kuigi tegelikult peaks Eesti ja Hollandi pindalad suht samad olema. Teine asi on see, et ma olen viimasel ajal oma inglise keele headuse kohta päris palju komplimente saanud. No väga tore. Kuid tavaliselt järgneb komplimendile küsimus, kas me räägime inglise keelt Eestis? Sest no mismõttes nii väiksel riigil on oma keel..

Üks unepäev oli mul ka vahepeal. Kolmapäeva õhtul läksin enne kella ühtteist magama!! Ärkasin vara, sest kaheksast algas kool. Pärast esimest kahte loengut tulin koju ja magasin veel. Kell 14 läksin prantsusesse, pärast seda uuesti magama, siis paariks tunniks üles ja uuesti enne kella ühtteist magama. Ma ei tea, kust selline unevõlg tekkis..

Täna aga pole üldse nii ilus ilm enam. Õnneks. Aeg ettekannete ja eksamite jaoks jälle...

Il fait chaud

Kogu nädal, mille ma olen tagasi Troyes’s olnud nüüdseks, on möödunud päikest ja suve nautides. Jah, suve, mitte kevadet. Lühikesed püksid, seelikud, kleidid, sandaalid jne on kapist väljas igatahes. Laupäeval pidasime piknikku ja kõigil ülejäänud päevadel olen kusagil pargis raamatuga tsillinud või jooksmas käinud. Eile oli meil lausa hommikusöök päikse käes. Ärkasin kell üheksa, et minna Rebekka aeda hommikut nautima. Ma polnud teda ja Ricardat ehk mu lemmikuid saksa tüdrukuid mitu nädalat näinud ning meil oli vaja üksteist kõige toimunuga kurssi viia. Plaanime sama esmaspäeval korrata.

Kooli mul peaaegu et polegi. Ei esmaspäeal, teisipäeval ega täna (selle-eest homme-ülehomme pikad päevad). Tegevust jätkub siiski piisavalt, kooliasjadeni ma ei jõua kohe kuidagi. Mu elu sisustavad hetkel päike & õues olemine, sport ja prantsuse keel. Aga ma ei tunne ennast sellepärast halvasti vaid pigem just hästi. Muide, prantsuse keel sellepärast, et meil Leenaga pole sel nädalal (võib-olla pikendame aega) lubatud teineteisega inglise keeles rääkida, kui me kahekesi oleme. Ja ma olen positiivselt üllatunud, kui hästi me hakkame saame. Päris kõigest rääkida ei suuda, aga selle jaoks kehtestasime eile reegli, et õhtul üheksast kuni hommikul ülesärkamiseni võib olulisemad asjad inglises seletada.

Üks avastus. Klubide ja mitmete baaride turvamehed, baarmenid ja isegi omanikud on meil sõpsid. Eile lubati meil Cottonis personali wc-d kasuatada. Kas see on märk sellest, et oleme siin pisikeses linnas liiga kaua elanud?!

Barcelona

Barcelona on üks segu spontaansusest, lihtsusest, tunnetest, romantikast. Kultuurist. Muusikat ja tänavakunstnikke on veelgi rohkem kui Pariisis. Arhitektuurist. Gaudi looming annab linnale omapära ning seda pole võimalik millegagi võrrelda. Ma arvan, et iga inimene tunneb ennast Barcelonas hästi, sest seal on lihtsalt nii lihtne olla. Sõnadega ei saa anda edasi väikesti osagi sellest linnast. Piltidega ka mitte. Te peate seal lihtsalt ise ära käima!

Kuid sellegipoolest ma üritan. Üks minu suuri lemmikuid oli peatänava La Rambla lõpus olev sadam. Võib-olla tuli mul see tunne, sest ma polnud ju näinud merd.. eelmisest septembrist saadik ilmselt? Samuti meeldis mulle Montjuici mägi, mille otsas sai MURUL pikutada. Tegelikult oli sealt imeline vaade kogu linnale ning piisavalt väike kogus turiste. Barcelona põhilisest asjadest peab mainima muidugi Sagrada Familiat ning Parc Güelli, millest viimane jättis mulle fantastilise mulje. Kust inimene võtab sellised ideed?! Kuid need on vaid mõned üksikud kohad, mida nägime..

Peaksin rääkima ka meie reisi algusest Hispaania pinnal. Kui ma tavaliselt olen ette valmistatud, siis seekord absoluutselt mitte. Põhimõtteliselt me ei teadnud, kuidas kesklinna saada ja kus rongilt maha minna. Kui me ühes kohas lõpuks maha olime tulnud, ei teadnud me, kus me kaardil asume. No ja ilmselgelt ei teadnud me, kus meie hostel asub (aadressi mul polnud, vaid metroo nimi ja seletus, et Mäki ja KFC vahel). Kõik lõppes aga väga edukalt. Tuba jagasime kahe ameerikase, brasiillase, kahe prantslase ning sakslasega. Kõige olulisem fakt meie hosteil kohta oli aga hoopis see, et üle tee oli Vene pood ehk siis kohukeseeeeed!!!

Lisaks turisti mängimisele ja ringikõndimisele möödusid meie esimesed päevad Starbucksi kohvi juues, parkides tsillides ning erinevaid sangriasid proovides. Sõime värsket puuviljasalatit ja proovisime kebabi. Kata käekotist varastasti ära šokolaad!! Tal oli väike punane kott, mis ei käinud lukuga korralikult kinnigi, nii et ta hoidis seal ainult a la huulepulka ja salvrätte, kuid ühel hetkel juhtus sinna ka šokolaad. Ja ilma me tast jäime. Siiamaani osa minust arvab, et kaotasime selle ise ära, kui ilmselt siiski mitte. Ega vargal polnud aega kontrollida, mille ta kätte sai ning pärs paljud tädikesed olid eelnevate päevade jooksul Katat hoiatanud, et ta kotti rohkem silmas peaks..

Probleemid metrooga oli meie tavapärane osa päevast. Vahel me ei saanud lihtsalt läbi sealt väravatest. Ükskord läksime vale koha pealt maa alla ja jäime nii kahest kasutamata piletist ilma. Rongiga sõitsime valesse suunda jnejne. Kuid rongiga oli vaja sõita, sest kolm viimast ööd olime me väikses linnakeses Barcelonast 30 minuti kaugusel ühes villas nimega No Worries. Seal oli kõik olemas – suur maja, bassein (ei julgenud kasutada, vesi oli liiga külm), grillimise ala, tenniseväljak (kuhu me suurtest plaanidest hoolimata ei jõudnudki) ning baar keldris. Seltskond oli ka väga rahvusvaheline – firma omanikeks kaks hollandlast ning üks inglane. Lisaks veel hollandlane, inglane, austraallane, kask ameeriklast, kaks poolakat.. kass ja koer. Sai vist kõik.

Esimesel õhtul villas võeti meid vastu väga vürtsika curryiga (Kata kõht valutas sellest veel mitu päeva hiljemgi:D) ning siis viidi mingisugusesse suurde saali hispaanlaste keskele jalgpalli vaatama, sest toimus Meritriteliigas oluline mäng Barcelona ja Real Madridi vahel. “Me” võitsime 2-0, jeeiii!! Nii et see õhtu lõppes baaris (noolemängu ja korvpalliga). Pühapäev algas šampuse ja pannkookidega :) Terve päeva mõnulesime basseini kõrval päikse käes (täna kõik koolis ütlesid mulle, et ma olen nii pruun!!) ning pärastlõunal grillisime, millele järgnes neljatunnine siesta. Imeline hispaanialik päev. Esmaspäev oli šopingupäev ja võib öelda, et lausa edukas šopingu päev. Et kõik asjad mu väiksesse käsipagasisse ära mahuks, tuli saunalina ja katkised kingad Hispaaniasse jätta. No vahet pole, Eestisse poleks neid nagunii võtnud. Mainimata ei saa jääda fakt, et leidsime ka Primarki Barcelonast! Ma siin enne googeldasin seda ja nende kodulehel oli kirjas, et ühtki poodi neil Barcas pole..

Eile aga lendasime tagasi koju (et alustada uute reisiplaanide tegemisega :) kusjuures, lennud olid meil Kataga peaaegu samal ajal, tema oma oli poolteist tundi varem. Mis te arvate, kumma lend hilines? Muidugi minu oma. Sain kõigepealt lennujaamas igavleda ja siis rongi peale joosta. Jälle. See hakkab juba tavaliseks saama minu puhul..

PS! Pildid on nagu ikka Picasas.

Paris, je t’aime

Alustame sellega, et Pariisis rongilt maha tulles avastasin, et mul on mõlemas kingatallas auk. No tere hommikust... Hiljem kuulete, mis neist kingadest edasi :D Ilm oli meil Pariisis imeilus! Peaaegu kogu aeg paistis päike, vihma kätte jäime vaid ühe korra ning kraadiklaas ühe maja seinal näitas 32 kraadi! Reaalselt siiski nii palju polnud, kuid 25 kraadi võis teisipäeval päikse käes olla.. Pariisis veetsime pool aega parkides tsillides ja piknikku pidades, teise poole kõndisime ringi. Nägime ära kõik põhilised asjad, millest ma olen teile juba sada korda kirjutanud. Lisaks veel käisime vaatamas vana amfiteatrit, millest Siljalt kuulsin. Tahtsime minna ka katakombidesse, kuid saba oli liiiiiiiiiiga pikk ning ootamine polnud see, kuidas me tahtsime päikselist pärastlõunat veeta. Selle asemel tsillisime kaks tundi Luxemburgi aias. Nägime ära ka Jardin des plantes’i, mis minu meelest on Pariisi ilusaim aed. Viimasel päeval jalutasime Bologne metsa (otsetõlkes) juurde, kus ma polnud veel varem käinud. Sealt leidsime korraliku võsa, eesti mõistes :D Edasi aga läksime ärikvartalisse. Aga et siis neid muid tavalisi turistikaid ei hakka mainima...

Kõik oma lõunasöögid veetsime Pariisi erinevates parkides, kusjuures avastasime, et muru peal istumine oli igal pool keelatud. Selle pärast saime mitu korda sõimata, pluss veel ükskord hakkas mingi tädi mu peale karjuma puu all pildi tegemise pärast. Kuid viimasel päeval leidsime omale muru! Võsa kõrvalt. Kindlasti oli seal ka istumine keeatud, aga meid ei huvitanud. :D

Meie Pariisi päevad olid täis muusikat, erinevadi showsid, tantsuetendusi jne. Seda kõik lihtsalt leiab seal iga nurga tagant :) Eriti kui kevad on kätte jõudnud. Ühel õhtul sai koos Leena ja Lottaga Katale tutvustatud ka kurikuulsat nn paljaste meeste baari ehk Latin Cornerit. Vahepeal oli tootearendus toimunud, muuseas kelgutasid tüübid mustades kilekottides märja põranda peal. Kuid detailidesse ma siinkohal ei lasku. Sellele järgnes aga pildimaraton öises Pariisis. Lühidalt kõik. Ei oska lihtsalt enam emotsioone sõnadesse panna..

***

Selle ma räägin veel siin ära. Nimelt meie reisi algus Barcelonasse oli juba üsna “huvitav”. Oleks pidanud kohe jõudma järeldusele, et Barcas pole mõtet metrood ega ronge kasutada, sest me lihtsalt ei oska :D Nimelt Gare de Nordis suurest õnnest, et leidsime õige platvormi, istusime kohe rongi peale. Seal sees aga alles avastasime, et see liin läheb ühes kohas kaheks ja vaid üks neist läheb lennujaama ja me ei tea, kummas rongis me oleme. Kahtlust äratas fakt, et kellegil polnud kohvreid.. Well, mis seal seal ikka, üheks hetkel saime peatuse järgi aru, et olemegi vale rongi peal. Järgmises läksime maha, kus tore onu meile kohe seletas, kuidas nüüd edasi.. Ilmselgelt polnud me esimesed, kes selle vea tegid :D

Mademoiselle Humal chez moi

Sellest kaugest ajast ei mäleta enam keegi midagi, kuid sellegipoolest mõned märksõnad:

*kuidas ma LAUPÄEVA hommikul kell 8 üles ärkasin, et terveks päevaks kooli minna, kuid professor ei ilmunud kohale
*Saaremaa leib, Kalevi kommid, Merevaik, Starbucksi kohv, Cadbury šokolaad
*pikad jutuajamised
*kokandusimed
*varahommikused kojujõudmised
*telefonivargus
*ühe mu prantsuse keelse aine eksam (inglises õnneks), aga ma kukun läbi selle tõenäeliselt
*filmid
*natuke turisti mängimist ja natuke šopingut

Kata armastus prantsuse keele, kultuuri ja inimeste vastu igatahes suurenes, ma arvan.

Postitus külalisesinejalt

Mul on au ja rõõm kasutada kurjasti ära seda aega, mil neiu Lill passib koolis ning on oma kalli Maci minu kätte usaldanud.
Niiviisi tasutaksegi heategude eest.
Viimaste heategude hulka kuulub see, et mu puhkus mandril on alanud ülimalt meeldejäävalt. Laupäeval - ei, pühapäeval tegelikult - läksime magama kell 7 paiku hommikul (nüüd on see siis 8), ärkasime kolme tunni pärast ega saanud enam tudile jääda, kuna järgmised paar tundi lihtsalt oli vaja nii palju jahvatada. No mida muud meie taasühinemisest õieti oodata oligi?
Muide, hommikul koju tulles viskasime koos eurose mündi purskkaevu ja eile tuli välja, et sealjuures kumbki ei soovinudki midagi. Me ju juba oleme õnnelikud. =)

Tahaksin jagada paari huvitavat fakti, millele Lill pole siiani väga tähelepanu juhtinud. Näiteks, et siinsed peamised supermarché'id lõhnavad imelikult. Või et tal on maailma kõige kõvem voodi ja diivan ka suurt parem pole (omast kogemusest räägin). Või et see kurikuulus Cottoni ööklubi näeb iseenesest väga stiilne välja! Üleeile olla seal ka läbi aegade kõige normaalsem muss olnud. Ei kurda, sest minagi talusin seda üpris hästi. Mis veel... Välja ei tohi tossudega minna. See on nii iseenesestmõistetav, et pole tarvidustki mingit sellekohast seadust teha vms. Iiri pubis saab kokteilidega kaasa võileivatiku otsa lükatud kummikomme ja arve tuuakse automaatselt koos iga tellimusega. Kiirabi- jne autode alarm on väga veider piiksumine. Ja "tere tulemast" asemel öeldakse "hästi tulnud" ehk bienvenue.
Igatahes olen ma väga hästi Troyes'sse tulnud.

Tervitades,
Humal Prantsusmaal

Leena sünna

Minu plaanid Leena sünnaks ebaõnnestusid suurel määral. Esiteks otsustas ta ööseks mitte koju tulla. No aitäh. A siis ma mõtlesin, et väga hea, nii mul rohkem aega hommikul. Vale! Ta ütles mulle juba õhtul, et saab autoga meie juurde kella kaheksa ajal. No mis seal ikka, pann oma arust äratuskella varasemaks.. Kuid ärkasin üles selle peale, et Leena tuli koju. Ups. Käskisin tal siis oma tuppa minna, pool tundi magada ja teeselda, et ta pole mind näinud. Edasi läks juba kõik paremini, meil oli mõnus koogisöömine.. kuni tulid kaks tüüpi ukse taha, kes tahtsid, et me terve hommikupooliku kodus oleks ning lisaks võtsid meil veel vee ka ära. Lõpuks me saime nad nii nõusse (oma imelise prantsuse keelega), et jätame neile võtme. Ise läksime siis Leenaga jõusaali. Kell 9 hommikul! Never again, pidin magama jääma sinna :D Aga no kodus duši alla minna ju ei saanud.. Tagasi tulles oli meil tore üllatus – nagu torm oleks üle käinud korterist. Ma ei tea, mida nad siin tegid..

Pärastlõunal käisin koolis ja kuulasin loengut Liibanonist, Süüriast ja Araabia Ühendemiraatidest. Ma ei teadnudki, et elu Liibanonis on samal tasemel mis Prantsusmaal.. Professor oli ka lahe, tundis kogu aeg huvi, kas me ikka midagi aru ka saame (prantsuses oli). Ja siis uuris, kust me pärit olema, ta pidavat Eestis käinud olema.. Kuid probleem on ikkagi selle ainega, vastutav õppejõud ei vasta meie meilidele, nii et ilmselt tuleb meil eksam prantsuses kirjutada... Ma polegi elus veel üheltki eksamilt läbi kukkunud :D

Enne ja pärast kooli aga tegin ma nii palju asju ära! Kõik see, mida olen edasi lükanud või mida pole ära otsustada suutnud.. Nüüd mul on jälle elu korrastatud ja plaanid paigas=) Nagu mulle meeldib. Autoga koju mineku plaani ”tapsime” ka ära, sellele mõtlemine (millal, kellega, kuidas) võttis lihtsalt mõttetult palju energiat. Minu Estonian Airi (toetame Eesti majandust) lend maandub Tallinnasse südaööl vastu 19ndat juunit. Aga sellele veel ei mõtle...

Mida ma teen siin?

Koolis käia üleliia ei viitsi, kodutöid tegema ei pea, tsillin niisama ja asjalik ei ole. Käin liiga palju peol, joon odavat prantsuse veini ja magan tihti pool päeva maha. Suhtlen suvaliste inimestega, kellest tean vaid nende rahvust. (Nimede ära õppimine tundub vahepeal täiesti võimatu.) Lust ja lillepidu?

Kuid tegelikult on Erasmuse kogemus palju väärtuslikum kui me (nii mina kui teie) esmapilgul aru saame. (Ma ei mõlenud seda üleni ise välja, laiendan ühe õppejõu ideed.) Me õpime tundma erinevaid kultuure, muutume palju tolerantsemaks. Me mõistame, miks osad inimesed “imelikult” käituvad. Me teame, et kui sa USAs töökaaslasele kohvi pakud, võidakse seda tõlgendada kui seksuaalset ahistamist. Me teame, et Hiinas ei peeta jõule. Me teame, et Kuubal, kust mojito pärit on, kasutatakse selle kokteili tegemiseks piparmündi asemel hoopis mingit muud asja, mille nimi on “yerba buena". Me teame, et Araabiamaades ei tohi külalise toodud šokolaadikomme kunagi esimesena need toonud külalisele pakkuda (sest tema meelest sa kontrollid, kas kommid on mürgitatud või mitte). Me teame, et Indias on 7 sõna bambuse kirjeldamiseks, kuid mitte ühtki pole lume jaoks, samas kui eskimotel on 15 erinevat sõna lume jaoks. Me oleme õnnelikud, kui prantslane ütleb meile “ce n’est pas mal” (pole paha), sest see on suurim kompliment, mida neilt kuulda võib. Need on ainult mõned näited, mis mulle pähe tulid.

Lisaks eelnevale tekitame omale suure sotsiaalse võrgustiku. Ma ei mõtle seda, et mul on nüüd igas maailma nurgas öömaja olemas. Me oleme kõik asjalikud inimesed, peame olema, muidu me poleks ju üldse võtnud ette seda sammu aastaks välismaale tulla/minna. Õpime majandust/äri/turundust ja tõenäoliselt me jõuame kaugele. Üksteise abiga veel kaugemale. Ning millal iganes tuleb kellelgi kokkupuude Eestiga, tulen mina meelde. Kuna ma olin ainus siin, siis enamiku jaoks ju mina olengi Eesti, sest inimloomus on selline, et nad teevad mu põhjal järeldusi kogu eesti rahva kohta. Väga minakeskne jutt... Aga ma arvan, et olen hästi hakkama saanud. Isabel juba kirjutas mulle, et ta rääkis minust ja Eestist oma emale, kes läks ostis esimese asjana raamatu Eesti kohta ning järgmise puhkuse plaanivad nad seal veeta. Ma juba mainisin ka, et mu vanematel on puhkemaja. Kaks st.

Kuid tegelikult me veel ei tea, kui suurt mõju (kasu) see aasta meile avaldab. Me ei saa seda teadma veel nii pea. 20 aasta pärast räägin teile...

Vive le printemps

Eelmisel kolmapäeval tähistasin ma esimest korda elus St Patrick’s Day’d. Reaalselt polnud seal mingit tähistamist, natuke rohkem rohelist värvi inimestel seljas ja Iiri õlut osteti ka tavapäraselt rohkem. Kuid see polnudki oluline. Minu jaoks oli aga eriline see, et nö taastutvusin ühe ägeda tüübiga, kelle iga teine lause pani mu südamest naerma. Loodan, et ta uuesti ära ei kao.. Aa ja siis tutvusin esimese Leedukaga siin linnas. Ma ei tea miks, aga leedukaid siin üldjuhul pole.. Marju vist nii ölda ei saaks :D

Reedene päev oli üks suur jooksmine ja askeldamine, sest Leena pidas sünnipäeva. Mitte meie juures, vaid kesklinnas ühe sõbra korteris. Ma olin ka nö korraldustiimis, käisin ta soomlastest sõpradel rongijaamas vastas ja jooksin niisama ringi. Pidu iseenesest oli väga mõnus, kuni terve maailm kohale tuli ja naabritel üle viskas, nii et nad kutsusid politsei ja pidu sai lõpu. Järgmisel päeval läksin pärast üles ärkamist sinna samma korterisse, kus pidu oli, ja aitasin koristada ning lõpuks sain veel tasuta lõuna ja koju õhtul kella seitsme ajal.. Siis üritasime siin filmi vaadata, aga kõik peale minu jäid magama. Ma ei saanud magama jääda, sest film oli jumala huvitav. Kuigi ma olin enne näinud. Aga ma mäletasin lõppus hoopis teisti. Kuigi ma olin raamatut ka lugenud. Vahel on hea, kui nii halb mälu on :D Da Vinci Koodi vaatasime muidu..

Pühapäeval ma koristasin terve korteri ära ja sain selle teise Eesti tüdruku Kristinaga kokku. Tahtsin tema muljeid Barcelonast kuulda. Avastasin nende kooli juurest mõnusa ja suure pargi. Kristina veenis mind ka selles, et pulkadega on palju ägedam süüa. Ta kinkis mulle ka pulgad, nii et ma pean nüüd harjutama hakkama.

Täna hommikul ärkasin vara-vara üles, et “Sophiaga ettekannet teha”. Tegelikult käisin tema juures Leenale kooki küpsetamas (homme on tal päris sünnipäev). Mul oli plaan seda täielikult ta eest varjata, aga no ta hakkas mu käest eile uurima, kus meie hea koogivorm on (minu voodi all oli). Ma sogasin talle midagi vastu seal, vb ta sai aru, vb mitte. Vahet polegi tegelikult. Igatahes jah, hommikul tegin virsikukooki, kuigi hapkoort mul polnud ja munade vahustamisega ka hakkama ei saanud korralikult (ma ei oska käsitsi noh). Maitse vast peaks siiski õige olema, eks ma homme saan teada. Lõuna ajal läksime suure kambaga sinna värskelt avastatud suurde parki. Päikse käes oli kindlalt üle 20 kraadi, mul on nägu kergelt punane igatahes pärast nelja tundi päiksest (kuigi kaitsekreem oli peal). Meil oli kõik olemas, söögid-joogid ning brasiillasest kitarrist. C'était parfait=)

Ülejäänud aeg on möödunud koolis, trennis või igasuguse asjaajamisega tegeledes (ma ei saa aru, kuidas seda nii palju ühte hetke kokku kuhjus.. ). Ja kevadet nautides.. Ma ei mäleta, et ma oleks viimastel aastatel kevadet nii väga oodanud kui sel aastal. Ma arvan, et on aeg mul kui lillel õitsema hakata :D Ja nüüd ma jään ootama lisaliiget meie botaanikaaeda. Siis me hakkame jahvatama. If you know what I mean.

21 KRAADI SOOJA!

Ma lihtsalt ei saanud seda mainimata jätta.
Lähen poodi päevituskreemi ostma nüüd...

Eriline teisipäev

Täna oli superilus kevadpäev. Pauside ajal läksime sisehoovi, nihutasime pingi päikse kätte ja tsillisime. It’s not near, it’s here :) Pärast kooli lasin Sophial ennast veenda, et ma temaga linna läheks korraks. Läksin, et õues olla, mitte toas arvuti taga istuda. Kuidagi lõpetasin brasiillase Leo sünnipäevapeol Iiri pubis. Ma olin pool aega naerust kõveras. Näiteks kui Leo tegi saiast ja kõrrest pulgakommi ning toppis seda sinepisse. Okei, nii ei tundu ülde naljakas enam :D Ma vist ei maininud, et ta sai 30aastaseks? Kuigi välja näeb 24... Tema meelest näevad inimesed Euroopas nii vanad välja, sest meil on kogu aeg tuuline. Ma ei tea, kus see loogika siin on :D Üks õppejõud ühines ka meiega, siis nad rebisid Leoga vaheldumisi. Kui just Leo oma uue pulgakommiga vehkimisega hoos polnud.. Üks viimase aja meeleolukamaid õhtuid igatahes=) Parim oli siiski see, kui ma neid shokeerisin järjekordset seltskonda faktiga, et Skype on eestlaste loodud.

Aga ma avastasin täna, et ma pole üleliia palju maganud viimastel öödel. Kaks pikka koolipäeva on ka oma jälje jätnud. Lähen nüüd tuttu, head und=)

Tahan natuke kurta

Olin just poole üheksast viieni koolis ja no nii lolli õppejõudu pole veel enne nähtud. Aine nimi oli luxury event marketing ja ta rääkis meile strateegia koostamisest, luksusturismi ajaloost ja siis näitas ilusate naiste pilte (et näidata, kuidas luksusturimis mood muutub ajaga). Suuuht teemast mööda. Siis ta väitis veel, et tavaline koolis õpetatav SWOT analüüs on täesti vale ja õpetas meid seda uut moodi koostama. Pärast analüüsisime Venemaal peetavaid järgmisi taliolümpiaid. Ja no ma ausõna tahtsin talle iga teise väite puhul vastu väielda. Alustades selles, et Venemaa on turvaline jne. Ülejäänud ta idiootsusi ma meelde jätta ei tahtnud...

Muide, hinde saame me ettekande põhjal, mille pidime PowerPointis valmis tegema, aga ette kandma ei pea. Mis selle mõte on?!? PowerPointis ei saa ju midagi lahti seletada, kuidas ta teab, mida me nende märksõnade all mõtlesime.. Nii et me Petraga tegelesime rohkem slaidide stiliseerimisega. Ettekande pidime talle saatma koolimeilile, mida ta ilmselgelt meile ei andnud, vaid ütles, et see on Intranetis olemas. Mis te arvates, kas on? Muidugi mitte. Änksaaa. Mis tuletab mulle meelde ühe loo eelmisest semestrist, kus mingisuguse turunduse aine raames tuli üliõpilastel koostada samamoodi ettekanne Powerpointis, seejärel slaidid suurelt välja printida, lahti lõigata ja kleeplindiga üheks pikaks reaks kleepida. Nagu veitsupaber põhimõtteliselt. No tere hommikust, mis lasteaed see siin on.

Nädalavahetus oli selle-eest väga tore Reedel sai tõestatud, et Prantsusmaal ikkagi ei tohi avalikus kohas alkoholi tarbida. Koju jõudsin ma ebanormaalsel kellaajal – pool 6. See on see, et Cotton on nüüd 5ni lahti. Enne peksti meid sealt kolme ajal minema. Ja no mis te arvate, kui produktiivne mu laupäev oli? Mul ei tule ühtegi asja meelde, mis tegin. Aa, kesklinnas käisin korra. See on ka kõik. Õhtul läksin ühe Tsehhi tüdruku sünnipäevale äärelinna (tglt see koht on juba vist linnapiirist väljas, kuigi aru pole saada). 8 tsehhi ja kolm muud inimest (mina, Kanadasse emigreerunud hiinlane ja poolakas). Päris huvitav oli, kui nad mul poole tsehhi keeles vahepeal pöördusid. Sain mõningaid tsehhi special sööke/jooke proovida ning tutvusin mitme uue toreda inimesega. Koju minnes aga suutsime ära eksida. Lihtsalt ei märganud suures jutuhoos, et me ei läinud üldse seda teed mööda, mida tulles kasutasime. Kusjuures kõigil meil oli eriarvamus selle kohta, mis suunas kesklinn on. Hiina/Kanada tüüp läks juba kergelt närvi, aga siis küsisime ühelt autojuhilt teed ja öine Troyes avastamine sai läbi. Lõpp hea, kõik hea :)

Kõige olulisem uudis on aga see, et meil on praegu lõbustusark külas ja mis te arvate, kas ma käisin kõige hullema atraktsiooniga sõitmas ? Nn okserattaga :P Ilmselgelt käisin. Ja lähen veeeeel!!

*Täna oli 12 kraadi, paari päeva pärast lubab kuni 17 kraadi. Kevad=)

Suured plaanid

Laupäeva ma magasin sõna otseses mõttes maha. Pühapäev oli aga selle eest tunduvalt asjalikum, mis koosnes koristamisest ning nädalatele teemade valimisest. Mul ja Leenal on nüüd igal nädalal mingisugune sisu/ülesanne vms. Näiteks sel nädalal ei tohi me süüa “pahasid” asju nagu krõpsud, kommid, koogid jne. Järgmine nädal aga on küünte nädal – iga päev tuleb küüned uut värvi lakkida. Meil tuleb veel banaaninädal, prantsuse keele rääkimise nädal, seebika nädal, hea veini nädal, seeliku-kleidi nädal jne. Eks ma järjest viin teid kurssi. Vähemalt ei ole meil igav siin. :D Lisaks on meil läbi kevade spordi võistlus – vähemalt 45 minutit ükskõik missugust sporti ja võime külmkapile ristikese teha. Leena juhib krt, sest ta käis täna jõusaalis, aga ma kavatsen võita :D

Täna ma ärkasin poolvabatahtlikult kell üheksa, et oma korterikaaslastega naistepäeva tähistada vahuveiniga. Seda tuli teha enne kell 9.45-t, kui neil kool algas. Kuid ma olen selle üle üliõnnelik, sest mul oli üliproduktiivne hommik, ma jõudsin enne kooli veel kahes toidupoes ja pesumajas käia ning esseed kirjutatada. Miks ma iga hommik kell 9 ei ärka?!

Tänases loengus räägiti meile mitmekesisusest gruppides ja sealt jõudsime me kuidagi diskrimineerimiseni Prantsusmaal. Nimelt siin on CV juurde suhteliselt kohustuslik pilt lisada ning väga palju CVsid jääb selle pärast lugemata. Samamoodi käitutakse ka siis, kui nimest on aru saada, et tegemist on araablasega. Lisaks on siin suur eelistamine ülikoolide põhjal – meie kool ja kõik teised ESC-d Prantsusmaal on kõrgelt hinnatud, kuid reaalselt saadavas hariduses suurt vahet ei ole. Täna üks õppejõud ütles otse välja Leenale, et selle ettekande võib Vikipeedia põhjal teha. Nii et me pole ilmaasjata vikipeedia-kooliks nimetaud seda asutust siin. Teaduslikke artikleid ma liiga tihti just ei näe...

Kõige selle tagajärjel on meil üsna palju pärastlõunaseid jutuajamisi Leenaga. Me mõlemad tahaks nii Prantsusmaal kui ka oma kodumaal suure haridusreformi läbi viia. Me oleme seda teemat juba nii palju arutanud nind välja selgitanud erinevused, eelised, negatiivsed küljed jne nii Eesti, Soome kui ka Prantsusmaa keskkoolide ja ülikoolide puhul. Oi kui ideaalne meie süsteem oleks :D Haridussüsteem on aga vaid üks meie paljudest teemadest..

Päike

Millega oma viimaseid päevi sisustasin?
*12 h järjest magamine
*kokkamine
*msn ja skype ja facebook
*mõned loengud koolis
*prantsusekeelsed seebikad
*Barcelona reisijuht prantsuse keeles
*oma lemmikauto passimine meie korteri igast aknast
*jälgimine, kuidas Leena ennast peoks valmis seab

Nii tore oli haige olla. Aga täna ma otsustasin, et ma pole enam haige (hahaaa). Kooli asemel lasin Leenal ennast veenda linna minema. Ei olnud raske otsus, sest päike paistis ja mõtlesin, et lasen siis päiksel ennast terveks teha. Shoppamine oli edukas ja ma nägin igasuguseid inimesi ka linnas, nii et väga mõnus pärastlõuna oli vahelduseks oma väikses toas passimisele (tegelikult eile kolisin ma elutuppa haige olema:D).
Ja ma magasin täna sisse! Esimest korda siin olles! 9.43 vaatasin telefonilt kella, 9.45 hakkab kool. Mismõttesnagu, oleks siis eile peol käinud, aga ei...

Lähen nüüd vaatan, mis mu kaneelisaiad ahjus teevad=)

Always on my mind

Mammu ja Marite Prantsusmaal

Kolmapäeval, pärast 3 tundi täiesti mõttetut koolis passimist ja mittemillestki aru saamist (loeng oli prantsuses) jooksin rongijaama kahele preilile vastu. Seekord külastasid mind Mammu ja Marite. Tulid kahe suure ja raske kohvriga, mis oli kõik Eesti leiba, shokolaadi, kommi, kohukesi ja siidrit täis. Oi ma olin nii õnnelik, suuuuursuuur aitäh, tüdukud. :) Esimese õhtu tsillisime siin minu juures ploomisiidri, leiva ja Läti shokolaadiga, mida nad mulle Riiast tõid. Lõpuks siiski tegime ennast ilusaks ning läksime korraks läbi ühelt korteripeolt, kuid sealt me midagi huvitavat enda jaoks ei leinud, nii et läksime hoopis Manhattanisse. Mõnus tsill õhtu oli, kuid mul oli veidi kahju, et ma õigel hetkel kodus Skype’is polnud, sest Raiki lubas mulle nende sünna peolt kella 1 ajal helistada, seda ta tegigi, kuid ma polnud ju kodus.

Neljapäeval tegime väikse tiiru minu linnakeses ning ka poodides. Mõlemad tüdrukud said omale õhtuks uue kleidi. Ülejäänud päev möödus süüa tehes ja õhtuks valmistudes. Tol õhtul oli üks vähestest kõigi linna üliõpilaste pidudest, mis siin on aasta jooksul. Enne seda käisime veel läbi kahe uue Erasmuse tüdruku Amy ja Ida korterist. Pärast seda aga passisime peokoha ukse taga sabas oma pool tundi või kauemgi.. Mina olen täiesti harjunud sellise passimisega siin, tüdrukud aga vist muutusid juba veits närviliseks, kui see rahvamass üldse ei liikunud. Pidu ise aga oli väga lahe, kõik inimesed koos, keda ma siin tean.. Koju jõudsime liiga hilja..

Järgmine päev oli kell 9.30 äratus, sest pea tuli ära pesta ja kott pakkida.. Pärast seda romasime suurte kohvirtega rongijaama, et kell 12 Pariisi poole teele asuda. Kõigepealt läksime hostelisse, kus meie receptioni onu oli täiesti kindlasti kas hullu pohmakaga või endiselt purjus (kell oli kolm päeval). Samas tegi ta nalja vähemalt.. Arvas, et me oleme Saksamaalt. Muide, neil oli Eesti kahekroonine seina peal seal. Kohe varsti aga läksime linna ringi tsillima, esimesena Sacre Coeri juurde ja Montmartre’ile (sest meie hostel oli seal lähedal). Nägime mõnusa häälega tänavalauljat ning ostsime postkaarte. Sealt edasi võtsime suuna Pariisi punaste laternate tänavale ja Moulin Rouge’i juurde, kus tegime Starbucksis peatuse. Nagu kõik teised enne, arvasid Marite ja Mammu, et Moulin Rouge on päriselus palju pisem kui nad arvasid.. Pärast seda käisime veel korraks Galerie Lafayette’is ning siis läksime “koju” tagasi. Seal tutvusime oma Kanadalasest toakaaslasega (meil oli kuuene hosteli tuba), kes oli väga tsill tüüp. Ma küll ei kujuta ette, mis mulje talle eestlastest jäi, sest me ajasime talle vaheldumisi asjalikku ja lolli juttu. Kuid igav tal vähemalt meiega ei olnud. :D Tol õhtul läksime veel kluppi ka Maritega, sest talle tuli ju Pariisi ööelu tutvustada. Koju jõudsime järjekordselt liiga hilja. :D

Hommikul ärkasime üles ja läksime hommikust sööma. Et kohe pärast seda uuesti tuttu minna. Varsti aga ärkasime uuesti, et jõuda kella ühesele tasuta jalutamistuurile. Täpselt ma aru ei saanudki, kes seda organiseeris, aga meie giidiks oli ameerikalane Tyler ning see jalutuskäik tõesti oli tasuta, ta lihtsalt ütles, et me võiksime talle tippi jätta, kui me rahul oleme temaga. Ta näitas meile ära kõik tähtsamad kohad Pariisis, mida mina muidugi olin enne näinud, kuid positiivne oli see, et tal oli igasuguseid lugusid ja fakte rääkida. Näiteks, et kui Louvris’is iga maali ees 1 sekund aega seista, läheb kogu muuseumi läbi käimiseks 18 kuud aega. Või et Eiffelit tuleb iga 7 aasta tagant värvida, kuid värvimiseks kulub 3 aastat. Igatahes selles suhtes oli vägagi huvitav 3 ja poole tunnine tiir. Pärast seda jalutasime mööda Champs-Elysees’d lõpuni ning käisime Triumfikaare otsas vaadet nautimas. Siis aga olime piisavalt väsinud, et koju minna. Alguses pidime natuke magama ja vaatama, mis õhtul saab. Et kuhu me välja lähme.. Kuid lõpuks me välja üldse ei jõudnudki..

Pühapäeval tegime endale ise jalutustiiru. Kõigepealt tahtsime minna Pere Lachaise surnuaeda, kus peaks olema maetud kõik need kuulsad kirjanikud. Sinna me sisse aga ei saanud ja ma ei tea miks. Väravad olid kõik kinni. Eriti nõme.. igatahes tegime tiiru ümber surnuaia ja juba selle ajaga oli mul nii külm. Tuul ja vihm ja selle tulemusena olin ma täna hommikuks haige. No tore. Aga igatahes meie tiir jätkus Bastille’ väljakuga, sealt aga läksime Pompidou keskusesse. Tahtsime kultuursed olla ja muuseumi külastada ka, aga moodne kunst on ikka natuke üle minu intelligentsi taseme vist. Või no mulle igatahes küll miski ei meeldinud ega huvi ei pakkunud seal. Siis kõndisime St Eutache’i kirku ja Forum des Halles’i juurde, nägime Börsihoonet ning tegime peatuse Starbucksis. Lõpuks jalutasime veel Invaliideide kiriku juurde ja Eiffeli alla pilte tegema. Päev lõppes 20 metroopeatust läbimisega, et koju jõuda. Seal kähku kiirnuudlid kõhtu ja Troyes’ rongi peale. Selline oligi järjekordne nädalavahetus Pariisis.

Ma kogu aeg arvan, et Pariis ei saa mulle rohkem meeldima hakata. Kuid ma eksin. Isegi kui ta tegi mind haigeks eile (kurguvalu, nohu)...
Paris, je t’aime. Ootan juba, kuidas saaks aprilli alguses Kataga veel avastamata kohti külastama minna...

Alsace'i tripp

Tripist võtsid osa neli liiget: mina, mu tüditütar Silja, tubli Hyundai ning meie kõige olulisem abiline GPS TomTom. Tänud ka Robbie’le, Michaelile, Take Thatile, Evelin Pangele ning teistele, et me ei pidanud vaikuses istuma :D

Plaanidega alustasime laupäeval, kuid tol hetkel, kui pühapäeva hommikul autosse istusime, päris selged nad siiski polnud.. Esimese peatuse tegime selleks, et küljeaknaid veist puhastada, välja ei näinud enam. Päris esimene peatus aga oli sellises kohas nagu Brienne-le-Château. Lihtsalt märkasin seda nime kaardil ning googledasin – tuli välja, et seal on päris kena chateau. Otsustasime tsekata. Varsti aga.. (ja see oli alles esimene kord)

TomTom: You have reached your destination.
Mina: Eeem, Silja, kus me oleme? :D

Nojah, ega ma enamus ajast ei teadnud ise ka, kuhu läheme, lisaks ei teadnud me ühegi asja aadessi, aga TomTomil on neid ju vaja, nii et panime suvalisi aadresse oma sihtpuktideks jne. Tom Tom juhatas meid vahel natuke huvitavatesse kohtadesse. :P Tookord leidsime ühe kivitrepi ning lõpuks ka chateau, mida otsisime. Siis tuli aga välja, et tegemist on psühhiaatriahaiglaga. Seda see tädi siis rääkiski, kes meile pikalt prantsuses seletas midagi haigetele mõeldud alast. Aga me ei saanud ju aru.

Meie teine sihtpunkt oli Toul, kusjuures nüüd olin mina roolis. Sain hakkama küll. (H) Prantsusmaal on linnaliiklus vist isegi lihtsam kui Eestis. Toulis nägime ära katedraali, vist ka Hotel de Ville’i, kuid me tahtsime sealt leida ka sellist Hiina müüri taolist asja. Eelmisest päevast Vikipeediast oli meeles, et seal olid mingid ägedad asjad. Seda müüri me aga ei leidnud. Hiljem tuli välja, et pilt, mis meil silme ees oli, oligi Hiina müür. Me olime veits valesti vaadanud.. A no misiganes, tripp jätkus. Järgmiseks sihtkohaks oli Nancy, 100000 (suburbidega koos 400000) elanikuga armas Prantsuse linnake. Põhiliseks turistiatraktisooniks oli place Stanislas (vaadake pilte Picasast), lihtsalt üks onu kunagi kujundas ühe suure platsi. Nägime ka mingied järjekordseid kirikuid, parke, maju.. Kuid kokkuvõttes jättis see linn mulle väga hea mulje, natuke sellist Tartule sarnast atmosfääri oli tunda. Jõime ka kohvi ja sõime saiakest :)

Pärast seda aga oligi aeg võtta suund Strasbourgi poole. Esimene asi pärast auto parkimist oli söögikoha otsimine. Selleks ajaks oli nälg päris suur juba. Lasagne kõrvale tuli muidugi Kriek ka võtta :) Hiljem jalutasime mööda öist Strasbourgi, jälitasime ühte väikest eesti keelt rääkivat kambakest, tutvusime Strasbourgi Notre Dame’i katedraaliga (senini minu lemmik Prantsusmaal!). Strasbourgi vanalinn on muide kanaliga ümbritsetud ning pool kanaliäärset jalutasime läbi. Siinkohal aga soovitaks jälle pilte vaadata, sõnadest pole kasu. Pimedas oli palju ilusam kui valges, kuid iseenesest see linn meeldis mulle, seal võiks ju isegi elada. Lõpuks oli aeg ööbimiskoht leida – mul oli üks hosteli aadress kirjas läpakas, hommikul vaatasin neid. Panime selle TomTomi sisse, ta juhatas meid ilusasti õige koha juurde oma arust, kuid seal lõppesid maja numbrid 6-ga ära, meil aga oli vaja 7-t leida. Nojah, siis, hostelit sellel asukohal igatahaes polnud. Rohkem aadresse me ei teanud, netist ka vaadata ei saanud. Otsi pühapäeva õhtul kell 21 koht, mis on lahti ja kus oleks tasuta Wifi... Kuid meil lihtsalt joppas, meie teele jäi üks kahe tärni hotell, mis oli täiesti normaalse hinnaga ning sinna me ööseks jäimegi. Enne magamaminekut vaatasime veel ära filmi Nine.
Hommikusöök oli meil hotellis ning väga prantslaslik – sai, croissant, või, moos, mahl, kohv. Nojah, kõhu sai täis vähemalt. Tegime veel pisikese tiiru päevavalges, kuid ega seal midagi uut näha enam polnud, nii et otsustasime edasi sõita. Järgmine sihtkoht oli...
Obernai. 11 000 elanikuga linnakene. Minu Prantsusmaa reisijuht väitis, et tegemist on linnaga, kus on säilinud autentne Alsace, näiteks pidavat kohalikud Alsace’i keelt rääkima. E tea, ei proovinud suhelda nendega, kui see koht meenutas mulle igatahes rohkem Saksmaad kui Prantsusmaad.
Sealt edasi sõitsime me mööda niinimetatud Alsace’i veiniteed (Alsace route des vins), kus kõik põllud on viinamarjaistandusi täis ning külakeste elu keerleb veini valmistamise ümber. Vahepeal tegime kõrvalpõike Château du Haut-Kœnigsbourgi juurde, mis on loss kõrge mäe otsas. Muidugi mina olin see, kes sõitis sinna ja alla ka. Selline mõnus Norra tee oli, pool aega ma lihtsalt lootsin, et kedagi vastu ei tuleks. Teine pool aega ignoreerisin TomTomi, kes mul pidevalt vasakule pöörata käskis, kui vasakult oleks järsakust allasõit olnud. Lossi juures parkisime nii kaugele kui võimalik (targad noh) ja ronisime mäkke, midagi väga erilist seal polnudki kui nüüd aus olla. Väiksem kui Kuressaare linnus. Ilmselt tuleb kuulsus sellest, et loss asub nii kõrgel.. Vaade oli tõesti hea. Kuigi oleks kõvasti parem olnud, kui udu oleks vähem olnud. Igatahes olime me pilvedest kõrgemal. Kuigi ma ei mäleta, kas see oli see koht või millalgi hiljem??
Pärast seda sõitsime mööda veiniteed edasi, mainimist väärt on veel küla nimega Riquerwihr (minu reisijuht: “the prettiest village on the route de vin”). Tõesti väga nunnu külakene, proovisime tasuta mandlimaiustust ing jalutasime ringi. Mõned majad oli väga huvitavalt värvilised, kuid seda peate järjekordselt piltidelt tsekkama ;)
Veinitee lõpetas meie jaoks Colmar, mis oli üks üsna mõttetu linn. Väikseks Veneetsiaks nimetatakse, kuid tegelikult oli seal umbes üks närune kanal ning midagi muud ägedat ma sealt ka ei leidnud. Süüa saime, see oli hea vähemalt. Ning kõrvallauas istus huvitav paarike.
Siis aga oligi aeg Dijoni sõita. Kiirteel ja pimedas, mina roolis muidugi. Ainuke probleem tekkis siis kui tahtsime teemaksu maksta, automaat oli imelik ja keeruline ning mu kaarti ei tahtnud. Lõpuks aga saime hakkama. :) Hosteli leidmine käis seekord palju edukamalt, vaba tuba oli neil ka (see on veebruaris trippimise pluss, ette bookima ei pea, sest ükski majutusasutus pole 100% täis).
Hommikul oli minu esimene külaskäik Ikeasse. Kuna hommikusööki sai hostelis vaid poole 9ni, siis olime me juba 20 minutit enne 10 Ikeas. Pood ise oli veel suletud, kuid kohviku osa oli lahti. Võtsime siis kohvi ja koogitüikikese ning ootasime. Pärast hakkas minu shoppamine tulevikuks. Tahaks sealt hunniku asju suvel Eestisse tuua, aga no eks näis.. Pärast seda jalutasime Dijoni kesklinna, tegime kaardi peal oleva rohelise joone järgi ekskursiooni ning shoppasime Siljale uue salli. Muide, kas leidsid oma vana salli mõnest kotist üles või ongi kadnunud? Mõnus linnake, kuid Troyes meeldib rohkem :) Ja täpselt nii oligi. Järgmise tripi idee on ka olemas..
Aitäh, mu kallis reisikaaslane=)

Homme hommikul...

Nancy? Strasbourg? Metz? Lille? Atlandi äärde hoopis? Või Dijon? Lyon? Või hoopis Amsterdam, kus Leena hetkel on? Luxembourgis oled käinud? Ma ka mitte. Või siis.. emme-issi lendasid täna Saksamaale. Äkki lähme üllatame neid täna õhtul Frankfurdis? Või koos nendega Alpidesse? Ah ei, su autol pole talvekumme.. või hoopis korraks Eestisse? Hispaaniasse? Jaeni? Ainult 16 ja 14 minutit sõitu. Me kumbki pole ju Hispaanias käinud.

Pärast räägin, kuhu me lõpuks jõudsime.. Sest ma ei tea isegi veel ju :D

(Ma lihtsalt armastan reisiplaanide tegemist.)

Kevad?!

Selle nädala algusest ma ei mäleta midagi. Aa, esmaspäeval käisin ühes uues aines – International Human Resources. Mitte kunagi siin pole kuus tundi kooli nii kiiresti möödunud. Mulle meeldib see aine ja õppejõud, kuigi ülejäänud rahval on temaga probleeme. Ma ei tea, ta on nii tsill lihtsalt. Võib-olla sellepärast, et mulle üllatusena ta mäletab mu nime eelmisest semesterist. :D

Tutvusin ühe uue prantsuse tüdrukuga ka, ta valgustas mind veidi selles valdkonnas, kuidas kool prantslastega käitub (sest Erasmuse omadega üldjuhul ülihästi). Nimelt on INBA programmi omadel 4 aastat kooli, millest 1-2 aastat peavad nad välismaal olema (Erasmus+praktika). Samal ajal peavad nad aga endiselt koolile 600 eurot aastas maksma. Praktikat kool otsida ei aita. See tüdruk rääkis, et ta oli semestri Iirimaal praktikal nii et maksis koolile + oma majutuse, toidu jms eest Iirimaal, kuid praktikakoht ei maksnud talle midagi. Nii et ta maksis (ja mitte vähe) selle eest, et saaks tööl käia.

Teisipäeva hommikul jalutasin mõnusa päikse käes linna teise otsa, sest pidime prantsuse grupiga linnaraamatukoguga tutvuma minema. Tuleb välja, et meil on siin väga suur ja uhke raamatukogu (suuruselt 5. Prantsusmaal kui ma õigesti aru sain, sest meile räägiti ainult prantsuses). Iseenesest võiks ju laenutada mõne raamatu, aga ma tunnen ennast, ma olen liiga laisk, need seisaksid mul siin voodi kõrval hunnikus.. Tagasi tulles ostsin kimbu kollaseid tulpe. Et kevadet tuppa tuua. Tegelikult hoopis sellepärast, et Melanil oli kolmapäeval sünnipäev.

Teisipäeva õhtul aga käisime kogu oma prantsuse grupiga Sofia-nimelise argentiinlanna kodus pannkooke küpsetamas. Tegemist oli 100% kvaliteetajaga kuni kella kümne ajal tuli alumine naaber kaebama, et me teeme liiga suurt müra. No tere hommikust, me küpsetasime pannkooke.. Õnneks oli meie õps veel seal ja tegeles naabriga. Õhtu lõpuks jõudsime nii Manhattanisse kui Cottonisse, õnneks õps lükkas meie järgmise päeva kooli alguse 10.30 peale.

Tol õhtul aga suutis meie grupi ainus türklane Ramazan minu ja ühe tsehhi tüdruku täiega närvi ajada. Alustas ta sellega, et talle meeldib kommunismi idee, et kõik inimesed on võrdsed jne. Kuid ta ei suutnud mõista, miks meile kommunism ei meeldi, proovisime talle veidi oma ajalugu seletada, kui tüübi argumendid oli lihtsalt nii lollakad. Lõpuks jõudis ta välja selleni, et Lõuna-Euroopa meeste meelest on kõik põhja naised lihtsasti kättesaadavad. No tere.. Igatahes ajas too tüüp mind ja Janat täiega vihale ja ta ei meeldi mulle enam.

Mis ma veel vahepeal teinud olen? Kammisin igasuguseid magistriprogramme ning leidsin ka ühe endale. Ütleme nii, et kui ma peaks homme valima, siis ma teaks, mida tahan. Iseasi mida ma järgmisel suvel mõtlen... Lähemalt aga hetkel veel ei räägi.

Kolmapäeval ma laisklesin, kuid lõpuks otsustasin siiski prantsuse ettekande valmis teha. Hea oli, sest kõik esitasid enda omad neljapäeval (tglt oli valida kas neljapäev või reede) ning lõpuks ma ka. Kuigi ma olin suhteliselt vähe valmistunud, sain väga hästi hakkama. Prantsuses rääkimine ja improviseerimine pole enam üldse nii raske kui varem :) Eksam läks ka täna väga hästi, üllatavalt lihtne oli.

Muide, neljapäeval oli meil tipphetkel 12 kraadi sooja. Siis tuli aga padukas ning eriti ilus topeltvikerkaar. Kevad vist?!

Täna ma prantsuse viimasesse osasse ei läinud, ei viitsinud, sest nad läksid kesklinna mingit kirikut külastama. Selle asemel oli mul vägagi mõnus ja võib öelda et informatiivne vestlus msnis. :D Jätke meelde - ausus ja avameelsus on need, mis viivad edasi :)

Homme tuleb Silja siia. Ma loodan vähemalt, sest hetkel ta ei taha endast märku anda mulle. Ning siis tuleb kolmepäevane tripp kusagil, aga me veel ei tea kus... Eks järgmises postituses kuulete :)

Mõnusat sõbrapäeva kõigile!!

Lumi hakkab ära sulama ja mul on jälle kevade tunne. Juba kolmandat korda sel aastal!!! Tänane päev algas sellega, et tegin südamekujulise võileiva oma korterikaaslasele ning tema tegi vastlakukleid. Kardemoniga. Miks meie Eestis kardemoni kuklitesse ei pane, nii on palju parem. Ainuke probleem on see, et normaalset vahukoort ei suutnud me siit leida.

See nädal möödus kiiresti ja täielikult prantsuse keele meeleolus. Iga hommik jookisn kooli, kella ühe ajal sööma, kella kahe ajal tagasi kooli ning poole kuueks tagasi koju. Välja arvatud kolmapäeval, siis käisime kogu grupiga turul toiduainete nimesid “õppimas”. Oleme igasugust sõnavara õppinud ning palju rääkinud, ma ausalt tunnen, kuidas mu keel areneb. Olen nii rahul endaga=) Täna õhtul hakkan korralikult koduseid ülesandeid tegema ja järjekordset ettekannet tegema. Enne seda aga tulevad meile külalised vastlakukleid sööma ning loodetavasti on mul ka Skype’i kohting oma Valentine’iga :)

Avastasin veel, et ühel me maja elanikul on uus auto – helesinine Citroen. Ta on niiiiii nunnnnuuuuuuuu. Issi, ma tean küll, et sa ei lubaks mul elu sees prantsuse autot osta, aga ma just täpselt sellist tahangi!! Leena ütles ka, et selline auto sobiks mulle.

Mõned toredad üllatused sain ka nädala jooksul, näiteks postkaardi Dublinist, kirja Inglismaalt ning kõne Eestist, onutütrelt, kel oli tol hetkel meie juures saunas :)

Lühidalt kõik, aeg minna pesumajja :D

Igatsen teid, mu kallid=)

Marju-Triinu tripi pildid

...on nüüd Picasas olemas=)

Maagiline Pariis ja pifid Troyes’s

Esmaspäev Pariisis

Kõigepealt tsillisin pool päeva koolis ja vaatasin üle uued Erasmused, kes saabusid. Mõned päris ägedad brasiillased näiteks. Üldiselt ma pole veel üleliia paljude uutega tutvunud, küll jõuab. Õhtul sõitsin aga koos hispaanlased Albaga rongiga Pariisi (talle tulid ka sõbrad külla). Natuke seiklusi ümber Gare de nordi (Marjut sebisid politseinikud, mind mingid araablased, aga ma ei saanud ju kuhugi mujale ka minna, sest olin eelnevalt Marjule öelnud, et olen tollel tänaval suure klaasukse ees), kuid lõpuks me leidsime teineteist!! Viisime asjad hostelisse, mis oli väikse jalutuskäigu kaugusel, ning juba läksimegi Pariisiga tutvuma. Kuna meie hostel oli Montmartre’l, siis esimese asjana viisin Marju oma lemmikkohta - Sacre Coeri juurde. Natuke trepiastmeid ja olimegi kohal. Õigesti tegime, et sinna pimedas läksime, sest see basiilika on nii ilusasti valgustatud öösel. Maagiline. Tsillisime veel natuke Montmartre’l, kell oli öö, nii et inimesi polnud. See osa Pariisist tundub mulle endiselt (ja ka Marjule) nagu filmis. Tagasi läksime veits vales suunas, supergiid Lill ei vaadanud kaarti lihtsalt. Selle tulemusena jõudsime aga Moulin Rouge’i juurde, kus mingi tüüp tahtis, et me koos temaga baari läheks, sest muidu teda ei lasta sisse. Ja siis tutvusime veel mingi hea inglise keelega prantsasega (see tekitab mus hämmingut alati). Peab ütlema, et tähelepanu saime me palju selle nädala jooksul. Eriti Trinza blondid juuksed ja Marju karvamüts. Aga tagasi tolle õhtu juurde nüüd, jalutasime seda Moulin Rouge tänavat (blvd de Clichy) mööda kodu poole, mõlemalt poolelt ümbritsesid meid erinevate nimedega sekspoed jne. Hosteli ukse ees leidsime omale uued sõbrad, kuid siiski keeldusime nendega peole minemast, vaid suundusime tagasi oma kaldus põranda ja veel rohkem kaldus vooditega hostelituppa ning rääkisime kõigist maailma asjadest.

Teisipäev Pariisis

Probleem oli selles, et me ei tohtinud midagi ära näha selle päeva jooksul, sest Trinza pidi alles õhtul tulema. See plaan siiski ei töötanud, jalutasime allalinna, käisime korraks Galerie La Fayette’s, siis ühes kirikus, mis meile tee peale jäi. Notre Dame de Lorette – ja mulle meeldis. Ärge pange tähele, ma kavatsen kõigi nende pisikeste kirikute nimed siia kirja panna, siis on mul endal vähemalt teada, kus ma käinud olen. Nägime Opera Garnieri, pärast seda puhkasime Starbucksis veidi jalgu. Siis järgmine kirik – L’eglise St Augustin. (Vihmane ilm oli, see oli ka üks põhjus, miks kasutasime võimalust igasse kirikusse sisse ronida.) Nägime ära Madeleine’i kiriku ja Concorde’i väljaku, kus oli kahtlaselt palju politsied, kuid ma arvan, et see on normaalne selles piirkonnas. Kuskil peab sellele meeletule politseinike hulgale tegevust leidma ju. Sealt jalutasime mööda Champs-Elysees’d Arc de Triomphe’i suunas, vahepeal leidsime ühe poekese, kust ostsime omale lõunaks salati. Süüa seda polnud aga kusagil. Lõpuks me istusime mingi suvaka kiriku ees pingil vihma ja tuule käes ning sõime, küll on tore see vaese turisti elu=) Kirikuks oli seekord St Philippe du Roule. Pärast lõunat oli aeg Triumikaare juurde minna. See oli juba enne üks mu lemmikumaid kohti Pariisis, kuid nüüd veelgi enam. Ma olin õnneks kuulnud, et sinna otsa saavad ELi üliõpilased tausta, sest uksepealne silt väitis teisiti. Saimegi. Väga mitu korrust keerdtreppe ja olimegi üleval. Ma ei tea miks peaks keegi maksma 12 euri ja ronima Eiffeli otsa, kui Triumikaare otsa saab tasuta ning lisaks vaate Eiffelile endale. Vahepeal tsillisime natuke viimasel korrusel muuseumis ja butiigikeses, et väljas pimedaks läheks ja me saaks sel kujul ka Pariisile pilgu heita. Imeline=) Sealt edasi suundusime Trocadero väljakule ja Palais de Chailloti juurde, kust on Pariisi parim vaade Eiffelile. Tegime mõned pildid ja üritasime suveniire müüvate neegrite eest ära joosta. See on õudne kui palju neid töllakaid seal jalus on!! Läksime üle silla ja jalutasime tuledes Eiffeli alla, siis tahtsime sealt metrood leida, aga ei õnnestunud. Kõigepealt läksime õigest kohast mööda ja siis valet tänavat mööda. Ega meil tegelikult kindlaid marsruute polnudki, sellepärast ma ei olnud kogu aeg ninapidi kaardis ning aeg-ajalt läksime veits valesti ka :D Niimoodi sattusime me kogemata selle koha juurde, kus ma 2,5 aastat tagasi elasin, kui nädala Pariisis olin Siljaga. Võtsime metroo ka samast kohast, kust tookord alati. Sealt sõitsime Marjuga Ladina kvartalisse, kus pidavat olema üks siin paljuräägitud baar. Seda kohta otsides nägi Marju kaugelt ära ka Notre Dame’i. Baari nimi on Latino Corner ning alguses tundus meile ta täiesti tavalisena. Ma ei saanud aru, kust kõik need jutud.. Aga siis toodi meile kokteilid, mille küljes oli säraküünal. Veidi hiljem jagasid baarmenid (kes kõik olid mehed) meile veel säraküünlaid ning käskisid need märguande peale põlema panna, veidi hiljem tuligi teistsugune muusika ning baarmenid hakkasid tantsima, varsti lendasid neil ka pluusid ja püksid jalast (bokserid jäid alles:D). Nad ise nautisid täiega kõike, mis seal toimus.. Ja meie ka muidugi :P Siis aga helistas juba Trinza, et ta on bussi peal ning varsti liikusime Marjuga talle Port Maillot’sse vastu, kust leidsimegi ühe päiksekese=) Sealt hostelisse, natuke tsilli ja puhkust ning siis viisime ka Trinza Montmartre’le ja Sacre Coeri vaatama. Avastasin veel uusi treppe, mis sinna mäe otsa viivad, ning leidsin, et iga korraga hakkab see osa Pariisist mulle üha rohkem ja rohkem meeldima. Kuigi ma poleks arvanud, et see on võimalik.

Kolmapäev Pariisis

Päev algas kiirnuudlitega hostelis ning ma lõhkusin meie kaardi ära. Õnneks ma olin iga nurga pealt omale uusi tasuta kaarte varunud ning seda sama sai ka veel kahes tükis kasutada. Kõigepealt käisime poes süüa ostmas ning siis liikusime mööda Magneta nimelist tänavat mööda jõe poole. Mõlemalt poolt ümbritsesid meid pulmaasjandused, kleidid, smokingud, kullapoed. Üritasime Trinzale kergelt vihjata, aga ei töötanud vist :P Muidugi käisime jälle kõigis ettejuhtuvates kirikutes, alustasime St Antoniuse nimelisega. Sealt läksime Pompidou keskuse (mis on moodsa kunsti muuseum) juurde ning ostsime ka postkaarte ning ma näitasin piffidele Hotel de Ville’i. Siis edasi Ile de la Cite (kust sai Pariis kunagi ammu alguses). Ei ole vist tegelikult väga huvitav lugeda sellist reisikirjeldust, kui pole ise Pariisis käinud? No järelikult ongi põhjust tulla siia nüüd ;) Koos piltidega oleks ilmselt parem, aga need tulevad hiljem. Homme äkki. Saarel nägime ära Notre Dame’i, käisime sees ka, siis tahtsime minna Saint Chapelle’i, aga selle eest tuli maksta nii et jätsime vahele (säästureis oli jah, ainuke asi, mille puhul me rahast ei hoolinud, oli Starbucks). Järgmisena Conciergerie, mis oli kunagi vangla, ning seeljärel jalutasime saare tipust ka läbi. Lõuna sõime Seine’i ääres, seekord oli ilm täitsa hea väljas söömiseks, tuul ei tahtnudki meid jõkke puhuda. Pärast lõunat läksime Louvre’i, alguses läksime sisse eesmärgiga vetsu külastada, aga kuna ma teadsin, et me saame muuseumi tasuta sisse, siis otsustasime lõpuks ikkagi Mona Lisa ka üle vaadata. Selle maalini kõndisime põhimõtteliselt silmad kinni, meil oli kindel eesmärk ning selle me ka täitsime, muud ei vaadanud (sest Louvre võtaks lihtsalt liiga palju aega, aga meil oli vaja terve Pariis kahe päevaga läbi käia). Sealt edasi jalutasime läbi Tuliere’i pargi ning üle place de la Concorde’i ning mööda Champs-Elysees’d mööda Triumfikaareni. Vahepeal peatus Starbucksis. Marsruut oli sama, mis eelmine päev, aga Triumfikaare otsast oli nii hea vaade, et me ei saanud seda Trinzale näitamata jätta. Pärast seda seiklesime veits metrooga, st läksime natuke valesti. Lõpuks läksime veel korraks Molulin Rouge’i juurde, et seda Trinzale ka näidata ning siis võtsime hostelist asjad ja läksime tolleks ööks ühe mu tuttava juurde. Õhtul möödus prantsusepäraselt juustu ja veiniga.

Neljapäev Pariisis

Alustasime hommikut – üllatusüllatus – Starbucksiga. Kirjutasime kaarte ja kirju ning nautisime mõnusat hommikut ümmarguse laua taga ja prantsuse muusikaga. Neljapäeval käisime veel Pantheonis, vaatasime krüptis (kirjutatakse ikka nii?) üle mitmete kuulsate prantsuse kirjanike hauad, käisime Luxemburgi palee ja aedade juures, jalutasime mööda Seine’i äärt, vaatasime Orsey muuseumi seest poolt ning imetlesime Pont Alexandre III (üks ilusamaid sildu). Hiljem ka Hotel des Invalides ning Tour Eiffel, kust läksime üle jõe, et ka Trinza saaks imetleda seda vaadet, mida meie juba Marjuga olime näinud. Pärast seda sõitsime rongiga (kus meil oli väike veini, juutsu, viinamarja pidu) Troyes’sse.

Ma arvan, et kõik olulise ja natuke rohkemgi nägime ära Pariisis. Aplaus supergiid Lillele nüüd :D Võin ka öelda, et isegi vihmane ja tuuline Pariis meeldib mulle ja see juba tähendab midagi!!

Õhtul olime nii vässud, et ei viitsinud ennast kuhugi liigutada. Leenal aga oli juba enne meie saabumist üks prantsuse tüüp Benoit külas, kes kogemata oli kuskilt tol päeval champagnet saanud. Muidugi jagas ta seda lahkelt meiega, nii et õhtu möödus elutoas tsillides ja shampust proovides.

Reede

Idee oli selles, et reede on söögi-joogi päev ning me ei tee midagi muud kui puhkame. Magasime kaua, kuid siis käisime Lidl’is süüa shoppamas ja pärast ka korra outlettides. Õhtul valmistas preili Hispaania meile mõnusa söögi ning hiljem läksime Troyes’ ööeluga tutvumas, tol õhtul sai üks kesklinna korter ja Quartier Latin üle vaadatud. Muuda ma ei ütle kui et Trinza blondid juuksed on ka Prantsusmaal hitiks :D

Laupäev

Uni kella 12ni, hommikusöök ja kell kaks läksime uute Erasmuslastega linnaekskursioonile. Kuna ma teadsin, et neile tutvustatakse sel päeval linna, siis ma mõtlesin, et vean Marju-Trinza ka sinna, ma sain ise Pariisis piisavalt giidi mängida. Minu meelest olid väga mõnusad kaks tundi, ma õppsin ise palju uut meie pisikese linnakese kohta ning samuti jättis Troyes Marjule ja Trinzale sümpaatse mulje. Minu meelest ma kuulsin Trinzat ütlemas, et ta võiks ka vabalt sellises linnakeses elada :) Õhtul tegime süüa Marju juhiste järgi ning pärast seda läksime hispaanlanna Alba juurde ning veel hiljem Cottonisse, et tüdrukud ikka meie mõlema klubiga tutvuks. Ütleme nii, et kolm eesti piffi on ikka liiga palju nii väikse prantsuse linna jaoks. Magama saime liiga hilja :D

Pühapäev

Supermõnus mittemillegitegemise päev. Lõpuks me vedasime ennast kesklinna creppe sööma Iiri pubisse. Kuid see oli ka kõik.

Esmaspäeval läksin ma kooli kell 9.45 nagu kõik ülejäänud päevad järgmisel kahel nädalal, lõunapausi ajal läksid Marju-Trinza ära rongile ning ma jäin jälle üksi=) Nüüd on aeg hakkata uute Erasmuslastega tutvuma ning prantsust tuleb ka õppida, ma olen hetkel eriti motiveeritud selleks. Õnneks on mu õps tunduvalt normaalsem kui oli eelmisel semestril, ilmselt olen juba nende kahe päevaga rohkem õppinud kui kogu eelmise prantsuse keele kursusega. Grupp on meil ka päris naljakas: hispaanlased, brasiillased, argentiinlane, hiinlased. Ja siis mina ning venelane ja kaks tsehhi. Viimased kolm aga tahavad gruppi vahetada, sest nende jaoks on liiga raske aru saada.. Siis ma jään küll päris huvitavasse seltskonda. Muide, meil on veel üks eestlane nüüd. Tatjana, kes on Eestis sündinud, kuid rahvuselt venelane ning viimased 7 aastat on Saksamaal elanud. Aga tore tüdruk tundub olevat :)

Laiskus

Mu blogi on puhkusel, see tähendab, et ma ei viitsi kirjutada. Ärge täna ka pikka juttu oodake. Viimased kaks nädalat pole kooli olnud, nii et saab kaua magada ja siis mittemidagit teha ja jõusaalis käia ja õhtul jälle kellegagi hüvasti jätta. Huvitavat on siiski toimunud, täna oli meil näiteks avatud uste päev. Pidin Eestit esindama, mis seisnes selles, et panin oma shokolaadi lauale ja siis tsillisin kõigi teiste ettejuhtvate inimestega, keda tundsin. Proovisin Brasiilia porgandikooki ja mingit India toitu ning õpetasin Robertile eesti keelt/õppisin saksat. Tutvusin kahe uue Erasmusega Brasiiliast. Tausta lõuna saime ka, nii et igati edukas hommikupoolik :)

Veel mõned faktid. Üks päev ma tutvusin Salma Hayeki onupojaga, kes on maadlustreener siinses teises ülikoolis. Teiseks on meil hetkel kaks jalgrattast, Leena ostis ühe endale, teist hoiame, kuni üks tüdruk Saksamaalt tagasi tuleb, nii et hetkel saame igale poole rattaga minna.

Siis ma veel võtsin suht sundimise peale osa TÜ konkursist, lihtsalt kirjeldasin, mida ma olen teinud Eesti tutvustamiseks ning “võitsin” 1000 raamatupoe kinkekaardi. Mõnus.

Esmaspäev oli meil koristuspäev – alustasime hommikul kell 10, kella üheks olime nii väsinud, et otsustasime kooli sööma minna. Pärast veel paar tundi. Nii puhas pole me korter ammu olnud.

Kaks korda oleme käinud mIiri pubis ehk mu lemmikohas söömas, alumisel korrusel igaks juhuks (Silja teab miks) :P Üks mõnus kitarri ja huumori õhtu oli, Bunkeri viimane pidu ja palju muud, aga ma lihtsalt ei viitsi..

Avastasin just, et ma pole ikka väga kaua kirjutanud. Nimelt käisime ju eelmine laupäev Pariisis jälle. Pidu algas rongis ja parim osa õhust ka seal möödus. Ilmselgelt ei saanud me sellesse klubisse sisse, kuhu tahtsime. Sest meid oli liiga palju. Te ei kujuta ette kui palju teooriaid on leiutatud selleks, et Pariisi parimatesse klubidesse sisse saada, mina pidin selleks mängima ühe saksa poisiga värskelt kihlunud paari. Kuid see ei mõjunud. Me proovisime pärast veel, siis meie neljane grupp sai sisse, aga teised mitte nii et otsustasime ikkagi koos teistega jääda. Läksime Dupelxi asemel Mixi, mis osutus aga maailma kõige nõmedama muusikaga klubiks. Pileti eest oli aga makstud ja esimene rong läks kell 8 hommikul, nii et ma otsustasin, et mul pole igav ja siis enam ei olnud ka. Parimad hetked olid ikkagi rongis, öistel tänavatel lauldes ja hommikul kohvikus. Hommikul aga otsustasime Leenaga, et tema räägib edasi soome keeles ja mina eestis ja vaatame, palju me aru saame teineteisest. Kahjuks see plaan ei töötanud, sest me lihtsalt hakkasime narma ja ei saanud pidama enam.

Tegelikult on see imeline, et lihtsalt otsustad paar tundi enne – täna lähen Pariisi peole. Et õigesse kohta jõuda, jalutad mööda Champs-Elysees’d ja Triumfikaare alt läbi. Mitte igaühel pole sellised võimalusi :) Ja ma ei mõtle ainult klubisse minekut, vaid igas mõttes on piiramatul hulgal võimalusi.. Selle ilusa mõttega lõpetan ka.

Esmaspäeval tuleb Marju ja teisipäeval Trinza, neljapäeva õhtuni oleme Pariisis, siis siia. :) Ootan juba niiii väga!!!