Mida ma teen siin?

Koolis käia üleliia ei viitsi, kodutöid tegema ei pea, tsillin niisama ja asjalik ei ole. Käin liiga palju peol, joon odavat prantsuse veini ja magan tihti pool päeva maha. Suhtlen suvaliste inimestega, kellest tean vaid nende rahvust. (Nimede ära õppimine tundub vahepeal täiesti võimatu.) Lust ja lillepidu?

Kuid tegelikult on Erasmuse kogemus palju väärtuslikum kui me (nii mina kui teie) esmapilgul aru saame. (Ma ei mõlenud seda üleni ise välja, laiendan ühe õppejõu ideed.) Me õpime tundma erinevaid kultuure, muutume palju tolerantsemaks. Me mõistame, miks osad inimesed “imelikult” käituvad. Me teame, et kui sa USAs töökaaslasele kohvi pakud, võidakse seda tõlgendada kui seksuaalset ahistamist. Me teame, et Hiinas ei peeta jõule. Me teame, et Kuubal, kust mojito pärit on, kasutatakse selle kokteili tegemiseks piparmündi asemel hoopis mingit muud asja, mille nimi on “yerba buena". Me teame, et Araabiamaades ei tohi külalise toodud šokolaadikomme kunagi esimesena need toonud külalisele pakkuda (sest tema meelest sa kontrollid, kas kommid on mürgitatud või mitte). Me teame, et Indias on 7 sõna bambuse kirjeldamiseks, kuid mitte ühtki pole lume jaoks, samas kui eskimotel on 15 erinevat sõna lume jaoks. Me oleme õnnelikud, kui prantslane ütleb meile “ce n’est pas mal” (pole paha), sest see on suurim kompliment, mida neilt kuulda võib. Need on ainult mõned näited, mis mulle pähe tulid.

Lisaks eelnevale tekitame omale suure sotsiaalse võrgustiku. Ma ei mõtle seda, et mul on nüüd igas maailma nurgas öömaja olemas. Me oleme kõik asjalikud inimesed, peame olema, muidu me poleks ju üldse võtnud ette seda sammu aastaks välismaale tulla/minna. Õpime majandust/äri/turundust ja tõenäoliselt me jõuame kaugele. Üksteise abiga veel kaugemale. Ning millal iganes tuleb kellelgi kokkupuude Eestiga, tulen mina meelde. Kuna ma olin ainus siin, siis enamiku jaoks ju mina olengi Eesti, sest inimloomus on selline, et nad teevad mu põhjal järeldusi kogu eesti rahva kohta. Väga minakeskne jutt... Aga ma arvan, et olen hästi hakkama saanud. Isabel juba kirjutas mulle, et ta rääkis minust ja Eestist oma emale, kes läks ostis esimese asjana raamatu Eesti kohta ning järgmise puhkuse plaanivad nad seal veeta. Ma juba mainisin ka, et mu vanematel on puhkemaja. Kaks st.

Kuid tegelikult me veel ei tea, kui suurt mõju (kasu) see aasta meile avaldab. Me ei saa seda teadma veel nii pea. 20 aasta pärast räägin teile...