Kogu nädal, mille ma olen tagasi Troyes’s olnud nüüdseks, on möödunud päikest ja suve nautides. Jah, suve, mitte kevadet. Lühikesed püksid, seelikud, kleidid, sandaalid jne on kapist väljas igatahes. Laupäeval pidasime piknikku ja kõigil ülejäänud päevadel olen kusagil pargis raamatuga tsillinud või jooksmas käinud. Eile oli meil lausa hommikusöök päikse käes. Ärkasin kell üheksa, et minna Rebekka aeda hommikut nautima. Ma polnud teda ja Ricardat ehk mu lemmikuid saksa tüdrukuid mitu nädalat näinud ning meil oli vaja üksteist kõige toimunuga kurssi viia. Plaanime sama esmaspäeval korrata.
Kooli mul peaaegu et polegi. Ei esmaspäeal, teisipäeval ega täna (selle-eest homme-ülehomme pikad päevad). Tegevust jätkub siiski piisavalt, kooliasjadeni ma ei jõua kohe kuidagi. Mu elu sisustavad hetkel päike & õues olemine, sport ja prantsuse keel. Aga ma ei tunne ennast sellepärast halvasti vaid pigem just hästi. Muide, prantsuse keel sellepärast, et meil Leenaga pole sel nädalal (võib-olla pikendame aega) lubatud teineteisega inglise keeles rääkida, kui me kahekesi oleme. Ja ma olen positiivselt üllatunud, kui hästi me hakkame saame. Päris kõigest rääkida ei suuda, aga selle jaoks kehtestasime eile reegli, et õhtul üheksast kuni hommikul ülesärkamiseni võib olulisemad asjad inglises seletada.
Üks avastus. Klubide ja mitmete baaride turvamehed, baarmenid ja isegi omanikud on meil sõpsid. Eile lubati meil Cottonis personali wc-d kasuatada. Kas see on märk sellest, et oleme siin pisikeses linnas liiga kaua elanud?!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ei. :D
ReplyDelete