Paris, je t’aime

Alustame sellega, et Pariisis rongilt maha tulles avastasin, et mul on mõlemas kingatallas auk. No tere hommikust... Hiljem kuulete, mis neist kingadest edasi :D Ilm oli meil Pariisis imeilus! Peaaegu kogu aeg paistis päike, vihma kätte jäime vaid ühe korra ning kraadiklaas ühe maja seinal näitas 32 kraadi! Reaalselt siiski nii palju polnud, kuid 25 kraadi võis teisipäeval päikse käes olla.. Pariisis veetsime pool aega parkides tsillides ja piknikku pidades, teise poole kõndisime ringi. Nägime ära kõik põhilised asjad, millest ma olen teile juba sada korda kirjutanud. Lisaks veel käisime vaatamas vana amfiteatrit, millest Siljalt kuulsin. Tahtsime minna ka katakombidesse, kuid saba oli liiiiiiiiiiga pikk ning ootamine polnud see, kuidas me tahtsime päikselist pärastlõunat veeta. Selle asemel tsillisime kaks tundi Luxemburgi aias. Nägime ära ka Jardin des plantes’i, mis minu meelest on Pariisi ilusaim aed. Viimasel päeval jalutasime Bologne metsa (otsetõlkes) juurde, kus ma polnud veel varem käinud. Sealt leidsime korraliku võsa, eesti mõistes :D Edasi aga läksime ärikvartalisse. Aga et siis neid muid tavalisi turistikaid ei hakka mainima...

Kõik oma lõunasöögid veetsime Pariisi erinevates parkides, kusjuures avastasime, et muru peal istumine oli igal pool keelatud. Selle pärast saime mitu korda sõimata, pluss veel ükskord hakkas mingi tädi mu peale karjuma puu all pildi tegemise pärast. Kuid viimasel päeval leidsime omale muru! Võsa kõrvalt. Kindlasti oli seal ka istumine keeatud, aga meid ei huvitanud. :D

Meie Pariisi päevad olid täis muusikat, erinevadi showsid, tantsuetendusi jne. Seda kõik lihtsalt leiab seal iga nurga tagant :) Eriti kui kevad on kätte jõudnud. Ühel õhtul sai koos Leena ja Lottaga Katale tutvustatud ka kurikuulsat nn paljaste meeste baari ehk Latin Cornerit. Vahepeal oli tootearendus toimunud, muuseas kelgutasid tüübid mustades kilekottides märja põranda peal. Kuid detailidesse ma siinkohal ei lasku. Sellele järgnes aga pildimaraton öises Pariisis. Lühidalt kõik. Ei oska lihtsalt enam emotsioone sõnadesse panna..

***

Selle ma räägin veel siin ära. Nimelt meie reisi algus Barcelonasse oli juba üsna “huvitav”. Oleks pidanud kohe jõudma järeldusele, et Barcas pole mõtet metrood ega ronge kasutada, sest me lihtsalt ei oska :D Nimelt Gare de Nordis suurest õnnest, et leidsime õige platvormi, istusime kohe rongi peale. Seal sees aga alles avastasime, et see liin läheb ühes kohas kaheks ja vaid üks neist läheb lennujaama ja me ei tea, kummas rongis me oleme. Kahtlust äratas fakt, et kellegil polnud kohvreid.. Well, mis seal seal ikka, üheks hetkel saime peatuse järgi aru, et olemegi vale rongi peal. Järgmises läksime maha, kus tore onu meile kohe seletas, kuidas nüüd edasi.. Ilmselgelt polnud me esimesed, kes selle vea tegid :D