Ma olen koduuuuuus=)

Kojutulek sai minu jaoks alguse juba neljapäeval, kui mul oli prantsuse keele eksam ning pärast seda jõime koolis teisel korrusel stendide taga peidus veidi vahuveini. Seda nõmedat eksamit tuli tähistada ju :D Õhtul jõudis mu täditütar Silja Troyes’sse. Käisime Iiri pubis söömas ning mina “varastasin” kommi, kuid karistus läks hoopis Siljale – ta komistas, kui trepist alla tuli, õnneks midagi hullu ei juhtunud :) Sain oma esimese jõulukingi ka, raamatu Prantsusmaa kohta, mille üle olen väga õnnelik=)

Reedel tegime väikse linnatiiru, mina nägi meie katedraali esimest korda seestpoolt. Ma ei teadnudki, et ta nii ilus on :) Vahepeal käisin veel koolis, võtsin külalisi vastu ja tegin kõige selle vahepeal kiirpakkimist. Õhtul sõitsime Siljaga Troyes’st Pariisi, muidugi rong alustas sõitu hiljem ning Pariisi äärde Saint Remy’sse Silja sõprade laste juurde jõudsime veidi enne südaööd. Mul eelmise õhtu pätsatud kommid päästsid meid näljasurmast :D

Pool laupäeva veetsime süües ja tsillides, pärastlõunal käisime Pariisis kesklinnas ning vaatasime üle kõik mu lemmikkohad. Alustasime Montmartre’i mäest, käisime ka Sacre Coeri sees. Siljas otsis ühest poest foie gras’d, kus oli eriti nunnu müüja, kes andis meile tasuta shokolaadi :) Jalutasime mäest alla, möödusime mu tulevasest elukohast (ükskord kui ma rikkaks saan..) ning käisime jõuluturul, ostsime kastaneid (vastikud:D) ja vin chaud’d ka. Muide, leidsin omale mingisuguselt Diori ja muude kallite brändide tänavalt ideaalsõrmuse. Panen pildi ka Picsasse. Õnneks ma ei tea mitutuhat eurot see sõrmus maksab.. Vaatasime üle ka Galerie Lafayette’i kaunistused ning kuuse, Madeleine’i kiriku, Champs-Elysees’ ning lõpuks pressisime ennast vaevuvaevu metroosse (ära ürita metrooga sõita laupäeva õhtuti Pariisis, kaks korda juba tegin selle vea!).

Pühapäeval pesin hommikul hambaid nind millegipärast tuli mulle mõte lükata kardin akna eest (tavaliselt ma seda kunagi seal ei tee). LUND SADAS!!! Minu esimene lumi sel aastal :) Pühapäeval me midagi väga asjalikku ei teinud, tegelesime lastega, käisime pikalt jalutamas (teise külla ja tagasi) ning jõime shampust (õiget, mitte mulliveini:D). Õhtul sõitsime rongiga Pariisist Brüsselisse, kusjuures see loll rong hilines pool tundi ja me külmetasime terve selle ajal Gare de Nordis. Brüsselis tegime ka väikse linnatiiru, vaatasime üle Raekojaplatsi kuuse ning jõuluturu jäänused. Lõpuks väike Kriek kodus ja tuduaeg. Esmaspäevane lend läks ilma suuremate vahejuhtumiteta (v.a see, et ma järjekordselt piiksusin turvakontrollis, edasi kujutate juba ise..)

Riias võttis mind vastu JÄÄAEG :D Hetkel istun kodus ülemisel korrusel, suusapüksid on jalas, ja kütan ahju. :D Muide, Troyes’s oli ka väidetavalt eile hommikul lumi maas. Aga see kadus kiiresti..

Nüüd ma natuke aega ei kirjuta. Tulge & kutsuge külla, 17nda õhtust olen Tartus ;)

(Panin hunniku pilte ka Picasasse juurde)

Jõulud Pariisis

Mul on Muumi-jõulukalender, mille emme saatis mulle. Sealt saab üllatusi, mitte iga päev ei saa ma shokolaadi, sest need on paigast liikunud ja vahel on mul tühi päev. :D Eile ma küll leidsin shokolaadi, kuid kõik muu läks valesti..

Meil oli imeline plaan minna hommikul jõulust Pariisi külastama. Olime siis kenasti 15 minutit enne rongi väljumist kohal ning seisime piletimasina sabas. Kuid need nõmedad kollased masinad on niiiiiiiii aeglased ja segase süsteemiga, et kuigi meie ees oli umbes kaks inimest, me lõpuks ei saanudki pileteid osta, sest 2 minutit enne rongi väljumist masin enam ei lasnud seda teha. Noh, ega me rongi peale nagunii poleks enam jõudnud.. Mis seal ikka, läksime Mäkki ja võtsime kohvi ning passisime kaks tundi, sest meil oli kindel plaan Pariisi minna! Kui me lõpuks rongi peal olime, siis tuli väja, et ma olin oma 12-25 kaardi (millega saab rongipileti 50% odavamalt) maha unustanud, poolenisti meelega, sest meil tegelikult on kaks kaarti ja ma arvasin, et nad on sama funktsiooniga, aga see normaalsem, mis rahakotti ka mahub, on tegelikult ainult boonuspunktide kogumiseks. No jaa, kindlasti oli see kusagil nendes sajas kirjas, mis ma sain, kui selle kaardi tegin, aga ma ju ei lugenud neid. Õnneks kontrollionu arvas, et ma olen loll turist ja lasi mu niisama minema. Aga tagasi tuli ka ju tulla Pariisist. Too onu oli palju rohkem kuri ning sundis mind uut piletit ostma, aga kuna ma üritasin seal seletada, et unustasin ja too teine kaart mul ju on (mida mul ei saaks olla, kui mul poleks esimest, topeltsüsteem, ühesõnaga idiootne süsteem), siis ta lõpuks andis mulle mingi paberi ja ütles, et kui ma selle ja oma 12-25 kaardiga raudteejaama lähen, siis nad annavad mulle uue pileti raha tagasi. Lähen proovin homme..

(Mul pole vist olnud ühtegi reisi rongiga siin Prantsusmaal nii et mul probleeme poleks tekkinud.)

Jätkates ebaõnnestumiste rida - ma ostsin korraga 10 metroopiletit, nii on tunduvalt odavam ja need kuluvad mul kindlasti ära. Kuid esimene neist ei töötanud, ma ei tea miks.. Ja hiljem kaks tükki veel mitte. Kõiki ma pole proovinud, nii et neid on ilmselt veel.. Et ma ostan 10 piletit ja viit neist saan kasutada? Nõmeee.

Pariis iseenesest oli superilus! Isegi vihm ei seganud meid.. Käisime La Defense’i jõuluturul ja kõndisime mööda Champs-Elysees’d mööda, mille ääres olid ka jõuluputkad. Jõime hõõgveini. Ja trügisime, sest nii palju inimesi ma pole veel varem Pariisis kusagil näinud. Kuid üldiselt koosnes meie tripp rongis ja metroos passimisest, jooksmisest ja stressist, et me ikka kõike näha jõuaks (Ivanal ja Petral oli kindel plaan, mida kõike oli vaja teha), nii et selles suhtes ma ei nautinud nii väga. Kuid ausalt, ma pole midagi nii ilusat varem näinud nagu Champs-Elysees jõulutuledes!!

Eilsed probleemid aga ei lõppenud sellega. Kui Cottonist koju tulema hakkasime pärast peo lõpus, siis kahe sakslase (Isabel ja Kaweh) jakid olid kadunud. Seal pole sellist eraldi riidehoiu moodi ruumi, hoime neid tavaliselt kusagil tooli peal. Kellelegi hakkasid vist väga meedima.. igatahes ülinõme. Hea, et mul on hiinakast ostetud 25eurone kalts, seda ei taha keegi :D

Naer

Selles nädalas on keskmiselt rohkem naeru. Esiteks juba sellepärast, et elame siin hetkel neljakesi, Leenal on sõbranna Jenni külas ja meie kolme huumorimeel on üsna sarnane, nii et me muud ei teegi, kui irvitame siin. Teisipäeval tulin ma koju ja nägin Leenat supermani kostüümis (kunagi saate pilte ka), ma olin viis minutit naerust kõveras voodi peal ja ei suutnud liigutada. Veel naersin, kui sain maailma andekama postkaardi. Mää-mää! :P Ja täna, kui õpetasin “värsketele eestlastele” meie keelt, sõnu nagu “töllakas”, “tölladi-mölladi” jne.

International Week

Oeh, kõik mu ettekanded tehtud. Vähemalt selleks poolaastaks. Need, mida ära ei jäetud :D Jaanuaris jälle..

See nädal on meil International Week, millega nad üritavad kohalikele maailma tutvustada, aga ausalt öeldes pole kohalikud asjast üldse nii palju huvitatud kui meie. Näiteks oli meile esmaspäeva saksa hommikusöök, mis tähendas piparkooke, Haribo kummikarusid ja hõõgveini. Kolmapäeval Kesk-Euroopa konverents, kus räägiti põhiliselt kultuuride erinevusest ja nendes riikides elamise kogemustest. Täna oli meil riike ja ülikoole tutvustav päev. Minu jaoks tähendas see kõik hunnikuid ettekandeid ja sadat muud tegevust.

Esmaspäeval oli Intercultural managementis ettekanne Starbucksist, kusjuures midagi oli see õppejõud prantslastele prantsuse keeles seletanud, sest neil kõigil oli täpselt sama ülesehitus, meil aga hoopis teistsugune.

Kolmapäeval tegime Ivana (Slovakkia) ja Petraga (Tsehhi) ettekande enda riikidest, meie Erasmuse kogemusest ja mis Prantsusmaal imelik on :D Muide, Eesti käib siin Kesk-Euroopa alla... Nojah. Me saime suht shoki, sest pisikese diskusiooni asemel olime Arenas (meie suurim saal siin) ja pidime mikrofonidesse rääkima. Aga polnud hullu midagi, me saime hakkame=) Üldiselt nii palju kui aru sain (sest enamik ettekandeid oli prantsuses), oli päris huvitav :D

Täna oli riike ja ülikoole tutvustav päev. Ei, ma alustan hoopis muust - kui ma täna päeval kooli sisenesin, nägin esimesena suurt batuuti ja pulli keset seda (samasugune nagu Püssis neljapäeviti). Ma siiamaani ei tea, miks see seal oli, aga igaüks, kes tahtis, sai proovida :D Aga päevast – väga lahe oli, kõik olid kolm päeva küpsetanud (mina mitte) ning kuigi teoorias pidin ma kogu aeg Eesti stendi juures passima, ma seda ei teinud. Ma värbasin omale uusi eestlasi või panin naabrid (lätlased) valvama ja käisin kõiki imelikke asju proovimas. Ettekanded toimusid kahes erinevas ruumis, mõlemad läksid ajakavast nii üle kui võimalik. Minu kellaajal oli mu ruumis enne mind umbes 5 15minutilist ettekannet toimumata ning see tähendas, et Kristina pidi ära minema enne meie ettekande algust (ta nõustus minuga koos ettekannet tegema, Eesti tüdrukud peavad ikka kokku hoidma), sest tal oli endal mingi teine asi koolis.. Nojah, midaiganes, ma otsustasin, et ma vist ei saa ainult Tartu ja TÜ osa ette kanda, tuleb Kristina osa ka ära teha, aga mõtlesin ka, et selline asjade käik oli puhtalt nende organiseerimatuse viga, nii et ma võin vabalt selle esimese poole ettekandest siis inglise keeles teha. Aga kuna ma teadsin, et mul on veel tund-kaks aega, siis otsustasin, et lähen siis Islandit kuulama (sest Eva sai loa oma ettekanne inglises teha, lõpuks, kui ta oli kõik prantsuses juba ette valmistanud). Ettekanne iseenesest oli ülihuvitav! Kuid kui ma välja tulin sealt ruumist, siis Sophie International Office’ist ütles, et nad otsisid mind, et minu ettekande aeg oli juba ära. Mismõttesnagu?! Tuli välja, et nad muutsid mu ettekande aja ära, aga nad ei öelnud seda mulle :D Kui idioot saab olla noh, tõesti.. Sest nad ei leidnud mind (ma ju kuulasin Isalndit).. Ja lõpuks nad pakkusid mulle välja, et ärgu ma siis üldse tehku ettekannet. Selle aja peale oli mul suht suva, ega kuulajaid väga alles polnud, ma olin seal juba nii pikalt niisama passinud. Nii et tulin koju ära. Üleliia kahju mul pole, aga samas ma nägin päris palju vaeva selle ettekandega. Vähemalt ma sain seda näidata ühele tüdrukule, keda see päriselt ka puudutas, sest ta läheb veebruaris semestriks TÜsse õppima. Muide, mul oli pool päeva laual jooksmas see sama video, mille link on eelmises blogi postis. Imeline reklaam Eestile :D Ja teine muide, lätlastel on väga palju meist kui aelgastest eestlastest nalju, kuid meil neist kuuevarbalistest pole üldse. Nii et te seal Eestis, hakake genereerima, me ei saa ju halvemad olla neist.

Vabandust, kes te mu ajapuudust (“sorry, ma ei saa praegu rääkida, pean ettekannet tegema” ja nii umbes kaks nädalat :D) kannatama olete pidanud ja aitäh teile, kes mind aidanud olete. Eriline aitäh Marjule=) Ja Katale, kes mu isiklik eesti-inglise sõnaraamat. Kõige suurem täna läheb aga siinkohal Google Translate’ile :D Ma arvan, et õppisin viimase kahe nädalaga rohkem prantsuse sõnu kui eelnevate kuude jooksu kokku :D Mul on tegelikult hea meel, et nad sundisid mind Eesti kohta ettekannet tegema ja samas kerge pettumus ka – prantslased tõesti ei oska midagi korraldada (ma ei rääkinud muust – osade riikide stendid/laud olid puudu, slaidikavad ei töötanud, projektori probleemid jnejne).

Ahjaa, hommehommikune loeng jääb ka ära, järjekordne organiseerimise ime, aga ma saan magada nii kaua, kui tahan..

Nii et ma tglt olen heas tujus=) Ja see nädalavahetus tuleb mõnus, ma arvan. Tundub nii vähemalt. Viimane siin Troyes’s sel aastal=) Endiselt uskumatu kui kiiresti aeg möödub.. Millega seoses tuleb mul meelde see, kuidas viimasel ajal kuulen teistelt nii palju seda juttu, kuidas elu kodus on nii igav, sõbrad on igavamad, siin on palju lahedam jne. Mina kohe kindlasti nii ei ütleks. Igavus Tartus polnud põhjus, miks ma siia tulin ja mul on kõige mitteigavamad sõbrad maailmas :D Aitäh teile, kes te kaugel, et te olete sellised nagu te olete=)

Kuidas eestlased Euroopat näevad

http://www.youtube.com/watch?v=WUgqXGu_gTQ

Täpselt nii ongi ;)

Champagne

Käisin eile shampuse keldris. G. H. Marteli omas Reimsis. (http://www.champagnemartel.com/fr/index.php)

Ma arvan, et pärast seda aastat ma enam Törleyd šampuseks ei nimeta :D

Ja teen teid ka targaks nüüd - kuidas teha šampust:

Punkt 1. Oma veinimõisa Champagne maakonnas

Punkt 2. Sügisel kui on käes viinamarjade korjamise aeg palka inimesed ja lase neil käsitsi korjata oma istandus tühjaks. On olemas ka masinad, kuid oluline on, et viinamarjad oleksid terved (et koores olev värvaine ei rikuks viljaliha värvi).

Punkt 3. Valmista šampus. Kõigepealt tuleb siis viinamarjadest mahl välja pressida ja seda tehakse septembri keskpaigas. See kui palju mahla sa võid ühest kilost viinamarjast välja pressida ning kuidas ja millal sa võid mahla transportida, on kõik seadusega reguleeritud. Aga kaalul on muidugi ka regiooni uhkus ja kvaliteedimärk, seega šampuse tegemisel on kõik väga kontrollitud. Ega siis ilmaasjata ei ole ülemaailmselt aktsepteeritud see, et šampuseks tohib kutsuda ainult Champagne maakonna vahuveine.

Esimene kääritamine on protsess, mis toimub kümne päeva (septembri keskpaik – oktoobri algus) jooksul pärast mahla valmimist. Selle aja jooksul muudetakse viinamarja suhkrud pärmi abil alkoholiks. Protsessi lõpus on tegemist sisuliselt valge veiniga. Toimub proovimine ja kvaliteedikontroll.

Malolaktiline kääritamine on teine kääritusprotsess, mis kestab kolm nädalat (kuni Novembrini tavaliselt). Selle protsessi ajal vähendatakse Champagne veinide naturaalset happesust. Üsna jõulise maitsega õunhape muutub maitsmismeele jaoks oluliselt pehmemaks piimhappeks.

Järgmine osa on eelsegamine ja segamine. See on Keldriülema (hoolimata suht tagasihoidlikust nimest on tegu vaat’ et kõige tähtsama mehega veinimõisas) töö. Eelsegamise ajal segatakse kokku sama küla või sektori sarnased veinid. Pommery puhul tähendab see 150 erinevast veinist ca 30 erineva tegemine. Lõplik segamine toimub siis nende 30-ne veini hoolikal segamisel ja sellel hetkel saab šampus omale maitse. Seega väga oluline töö ja suur vastutus on Keldriülemal.

Pärast segamist pannakse veinid pudelitesse, lisatakse suhkrut ja pärmi ning algab aeglane kääritamine. Pärm muudab üleliigse suhkru süsihappegaasi ning mullid ongi tekkinud.

Ja siis algab nn vananemisprotsess. Selle protsessi jooksul lihvitakse šampuse maitseomadusi, vein saab lõpuks valmis, sest pärmibakterid, mis surevad lasevad endast välja vajalikud aroomid. Vananemisprotsessi pikkus sõltub sellest, et kui kvaliteetset veini tahetakse saada. See võib kesta isegi aastakümneid.

Kui aga vein on oma maitseomadused saavutanud ja on valmis, siis on vaja lahti saada jääkidest. Selleks pannakse pudelid teatava nurga all riiulitesse, nii, et korgi osa on allpool. Selle tulemusena sadestub kogu sodi aja jooksul korgi alla. Ja siis on ainus mure selle kättesaamine. Aga kuidas seda teha? Vein on ju rõhu all ning kui lihtsalt kork ära võtta, siis lendab gaas välja ja veini maitseomadused muutuvad. Selleks, et sadet kätte saada, pudeli kael külmutatakse. Siis võetakse kork pealt, urgitsetakse sodi välja ning lisatakse veidi veinis lahustatud suhkrut (viimane punkt maitse täiustamisel). Lõpuks aga kork peale, traadid ümber ja kolmeks-neljaks kuuks seisma. Pärast seda pudelid sildistatakse ja neid on võimalik tarbida. Ja siis ise valid maitse järgi – extra brut (täiesti kuiv, ilma suhkrusisalduseta); brut (levinuim, kuiv); extra-sec (kuiv, kergelt magusa maitsega); sec (üsna magus); demi-sec (magus) ja doux (väga magus).

Muide, šampuste puhul ei kehti reegel, et mida kauem seisnud, seda parem. Pärast sodi väljavõtmist kaelast läheb kell käima. Vahuvein soovitatakse ära juua hiljemalt 2-4 aasta jooksul alates valmistamisest, odavamad vahuveinid aga aasta jooksul. Osad tippmargid võivad säilida ka kauem, kuid pärast seda hakkavad maitseomadused järsult halvenema. Seega 1966 aasta Dom Perignon on hea siis, kui ta on korgi alla saanud sellel aastatuhandel. Vastasel juhul on tegu lihtsalt mingi lurriga.

Sushi

Ma ei jõua oodata kuni mul tuleb järjekordne kirjutamise tuhin peale, pean kohe rääkima. Käisin täna esimest korda elus sushit söömas ja see oli nii vastik!! :D Kuid kõik meie seltskonnast ütlesid, et esimesel korral nad suht vihkasid seda ja et iga korraga läheb paremaks.. Eks ma proovin ka uuesti.. võib-olla.. paari aasta pärast.. kui maitse meelest läheb. :D

Made in China

Kas teate, et Hiinas pole võimalik tähti näha? Nii hull saastakiht on taevas, et terve muu maailm saaks made-in-china odavust nautida.

Ma ei mäleta enam mis ajast ma pole kirjutanud, aga alustan sellest, kuidas Gerda mul külas käis 24 tunniks. Kuid me võtsime sellest ajast kõik mis võimalik! Kõigepealt tsillisime meie korteris, inglise-eesti segakeeles, sest mõlemad vahetasime kogemata poole jutu keskelt keelt, eesti pealt inglisele ikka. Nii et ise ei saanud midagi arugi. Proovisime oma korteri mahutavust ka – ligi 20 inimest oli meie juures lõpuks. Pärast seda läksme kõik koolipeole, mis meenutab neid pidusid, mis meil olid põhikoolis (nii minu kui Gerda arvates). Nad panevad siin suure rõhu dekoratsioonidele, kuid muu... Pärast seda käisime ka Troyes’ ööeluga tutvumas ehk siis ühes baaris ja kahes nö klubis, kuid kuna väsimus oli päris korralik, tulime varakult koju ära. Meie diivan sai ja järele proovitud – täitsa mugav on seal magada.

Reedel tegime linnatuuri ja käisime kohvikus ning nautisime superilusat ja sooja sügisilma (kusagil 17 kraadi oli jälle). Kas teadsite, et viimase 40 aasta andmete järgi on Eestis keskmisel 160 päeva suve, 112 päeva talve ja 93 päeva kevadet ning sügist.

Aga see mis siin toimub, on väga imelik. Imelik isegi kohalike jaoks.. üle 15 kraadi keset novembrit? Nädal aega tagasi mingil päeval oli lausa 19 kraadi. Midagi on valesti, kõik on kogu aeg haiged, mul endal oli ka ju kaks korda külmetus kahe esimese kuu jooksul.

Ok, kuhu ma nüüd jäingi.. Nojah, Gerda läks reede õhtul kell viis ära. Niuks. Pärast seda oli mul täpselt kolm tundi aega, et valmis jõuda meie jõulupeo jaoks (suht äkkmõte, vähemalt see, et nii vara jõulupidu pidada). Kaunistasime korteri korralikult ära, tõstsime mööbli ringi (mille muide jätsimegi nii lõpuks, palju hubasem ja kodusem on nüüd) ja tõime omale Bunkeri tüdrukute käest kunstkuuse :D Pidu oli täpselt selline nagu üks jõulupidu olema peab, ainult et jõuluvana ei tulnud. Selle-eest aga saime lihtsalt väga palju kiidusõnu teistelt mõnusa peo korraldamise eest=) Kunagi äkki viitsin pilte ka üles panna sellest..

Laupäev möödus koristades (nii puhas pole meie korter veel elusees olnud) ja puhates õhtuseks suureks peoks linna teises ülikoolis UTTs. Mis seal täpselt toimus, ma pikalt kirjutama ei hakka.. Ahjaa, laupäeval sain ma oma esimesed lilled Prantsusmaal oleku aja jooksul. Eiei, ei ole mingit tüüpi, lihtsalt Nabil ei ostnud meile eelmüügist pileteid ja Leena oli päris kuri ta peale, sest see tähendas, et me peaks sabas seisma enne pidu pikalt. Ning Nabil tõi meile vabandusega koos lilled. Lõpuks me sabas siiski ei seisnud, sest ronisime seal üle aia (hea, et mul seelikut seljas polnud:D) ja Leena ei pidanud isegi piletit ostma, keegi ei saa siiani aru miks. Joppas..

Pühapäeva jätan vahele, ma arvan, et me midagi asjalikku ei teinud.. Ei tglt, tegime küll, käisin Isabeli ja Carina juures ettekannet tegemas, kusjuures me olime uskumatult efektiivsed (2 tundi ja kõik valmis). Pärast sõime veel pannkooke (Nutellaga ilmselgelt) ja arutasime igasuguseid Erasmuse paarikesi (meil vist on ainult üks selline pikemaajalisem siin tekkinud paar Erasmuse omade seas) ja muud sellist. Kõik hakkavad vaikselt hulluks minema, iga õhtu tahavad midagi korraldada, sest lõpp paistab, paar nädalat veel ja siis natuke jaanuarist ka ning Erasmuse aeg ongi läbi. Nii hea, et ma kaks semestrit siin olen :)

See nädal on suht “kooline” olnud, näiteks täna (reedel) istun ma koolis 8st 17.15ni, hetkel on kell 9.22 ja see loeng on nii igav, et on õige hetk blogi kirjutamiseks. Kuid lisaks projektidele ja ettekannetele jõudsin esmaspäeva õhtul korraks Rootsi tüdruku Sigridi juurde ning poodidesse ka hetkeks. Teisipäeval käisin Kristina juures Eesti kohta ettekannet tegemas (ta lubas tulla koos minuga seda siia ette kandma). Õhtul käisime bowlingus, kusjuures ma ei kaotanudki!! Sain paremuselt teise punktisumma ja kaks strike’i ka!! Viimane kord kui ma bowlingut mängisin... võis olla ausalt öeldes enne Tartusse kolimist ehk siis rohkem kui viis aastat tagasi :D Ning pärast seda käisime tsillis Iiri pubis kesklinnas, sest kaotaja pidi meile välja tegema. Kuulasime kahtlast prantsuse karaoket ja otsustasime, et oma viimasel nädalal Prantsusmaal lähme ka sinna laulma..

Kolmapäeval oli meil kultuurile pühendatud päev. Üritasime minna muuseumidesse, aga ühe kohta teadsime, et see pole väga hea. Teised kaks olid lõunapausi pärast kinni ning ühte me üldse ei leidnuki üles. Lõpuks läksime sööma hoopis. AGA pärast sööki katsetasime kesklinna teisest otsast ühte – sinna saime sisse. Ainult et midagi vaadata seal polnud :D Hea, et muuseumid Prantsusmaal üliõpilastele tasuta on.. Õhtul korraldas My (kes sündis Saksamaal, kuid vanemad on pärit Vietnamist) meile vietnamipärase õhtusöögi. Mis oli niii nämma! Kuigi ma pean tunnistama, et parim osa oli siiski magustoit - Hollandi päritolu kook.

Eile jooksin kodu-kooli vahet kuni sain omale eriti nõmeda peavalu.. Tahtsin minna tasuta kontserdile (mis oli väidetavalt väga hea), aga mu peavalu lihtsalt tappis. Võtsin rohtu, magasin 2 tundi ning siis istusin poolteist tundi facebookis ja läksin uuesti tuttu. Üliedukas päev.

Täna ei lähe kuhugi, homme on äratus kell kuus ja me lähme Reims’i linna vaatama ja shampusekeldrisse. (H)

Mõned faktid veel – meil on siis täpsusega probleeme, ma ei oska enam üldse otsustada, mis kellaks kuhu minema pean. Tüüp ütleb, et kaheksa ja palun tule täpselt, muidu ei jõua me õigeks ajaks. Ja kui me siis hilineme ja pool tundi hiljem kohal oleme kui vaja, tüüp alles lõpetab söömist ja läheb duši alla. Samas üks teine õhtu kutsusime rahva enda juurde kella kaheksaks ja ma arvasin, et mul aega küll, nagu nii tulevad hiljem, kuid 20.01 uksekell juba plärsises... no oskad sa siis olla siin niimoodi :D

Nonii, Nutellaga pannkookidest kirjutasin eelmind kord, nüüd räägime makaronidest kakaoga, kaneeliaga, kohupiimaga. Magusad makaronid??? Kusjuures ma kujutan ette, et see võib päris hea olla, aga ma pole lihtsalt sellele mõelnud enne..

Muide, mu kadunud ained ilmusid ka välja – need topiti mulle jaanurisse. Kahju küll, pean loobuma, mul on ammu muud plaanid selleks ajaks.

Meie turismi äriplaani tegemine on õudneee - kui kokku saame, siis kõik viguvad, et pole infot ja ei oskat teha.. krt küll, kirjutage lihtsalt midagi. Mul on küll igatahes naljakas juba. Ma tean, et siukest lolli möla, mis ma sinna kirjutasin, ükski eesti õppejõud näha ei tahaks, kuid siin läheb läbi küll, olen selles kindel. Mina ei tea, kuidas nad siin reaalselt targaks saavad? Loengud on küll enamasti huvitavad, kuid õpikuid neil pole, konspekte ka mitte ja analüüsida nad ei oska. Ma loodan, et viga on selles, et ma võtan ainult inglise keelseid aineid ja et prantsuse omad on paremad. Sest väideatavalt ESC gruppi kuuluvad koolid on väga hea mainega ja tööandjad eelistavad kindlasti pigem neid, kes seal tulevad, kui neid, kes mõnes ülikoolis majanduse lõpetavad.

Ma nii igatsen talve hetkel. Külma... tahaks sussapüksid jalga panna ja lumehunnikusse hüpata lihtsalt.. Ja siis me veel mõtlesime Leenaga, et meil on nii mõnus ja lõbus koos, kuidas me pärast seda uuesti üksi elama hakkame... aga sellele ei mõtle veel :)

Emotsioonid

Tänane päev on nagu vahelduvpilvisusega ilm. Juba algus (eile öösel) oli naljakas, huvitav telefonikõne Marjult. Pärast seda ütlesin Leenale head ööd ja ta läks oma tuppa, magama väidetavalt. Paar minuti pärast kuulsin suurt müra/kolksu vms. Läksin kontrollima, kas kõik on korras – ta lõhkus ühe meie vähestest klaasidest ära ja terve maailm oli kilde täis.

Hommik ja päeva esimene pool olid mõnusad, istusin Global Strategy loengus ja tegin kõike muud peale onu jutu jälgimise. Aga ma ei suuda, see tõesti on liiga igav loeng. Selle asemel lugesin ühe tüdruku blogi, kes elas eelmise aasta Pariisis – jõudsin lausa septembrist aprillini. Hiljem sõime Petra juures lõunat, mis lõppes piparkookidega :) Minu esimesed sel aastal! Ning rääkisime erinevatest jõuludega seotud traditsioonidest Eestis, Solvakkias ja Tsehhis. Kas meil toimub midagi 6. detsembril ehk püha Nikolausi päeval? Pole õrna aimu ka, kas eesti keeles öeldakse ikka nii selle päeva kohta.. Pärastlõunal käisime International Office’is uurimas kultuuridevaheliste erinevuste ettekande kohta. Selle tegemiseks ma olin oma nõusoleku andnud, sest see on inglises. Kuid siis tuli välja, et kuna ma olen ainuke eestlane, siis PEAN tegema ka ettekande Eestist ja TÜst PRANTSUSE KEELES. Minu prantsuse õps ütles, et see on vabatahtlik, kuid kuna ma olen ainus Eestist, siis minu jaoks enam pole vabatahtlik. Ei ole mingit varianti, et teen seda inglises.. Oligi elu liiga lihtne ja muretu siin :D Igatahes polnud ma väga õnnelik pärast seda ning Rootsi tüdrukud ja Leena olid just registreerimas suusatripile Alpidesse, mis meile jaanuaril korraldatakse. Mul oli vaja midagi, mis stressi ära viiks :D Nii et ma registreerisin ka ennast sinna ;) Alguses mõtlesin, et see on üsna kallis, kuid kuna hinna sees on ööbimine, trantsport, mäepilet, varustuse laenutus ja enamik söögist ka ehk siis põhimõtteliselt kõik kulud, siis enam ma ei arva nii. Prantsuse Alpid – siit ma tulen :D

Pärast seda avastasin sõnumi Sophialt, kes peaks idee poolest tegema minuga ühe aine jaoks 10 lk turuuuringut, kuid kuna ta leidis, et see aine on ikka liiga raske ja ta ei oska midagi kirjutada, siis ta registreerib ennast maha sealt, mis tähendab, et mina pean tegema selle osa meie projektist üksi ilmselt. Juhuuu...

Kodus avastasin aga, et mulle on tulnud pakk, õigemini avastasin selle lehe, mille alusel saab paki kätte. Jooksin kohe kiiruga postkontorisse, ootasin seal vähemalt 15 minutit, et teada saada, et ma ikkagi ei saa täna oma pakki kätte. Mhmh, muidugi see oli paberil pisikeses kirjas allservas, et alates homsest võib järele minna. No kus see loogika on, kui nad mulle juba selle paberi saatsid, siis see pakk on olemas neil ju kohalikus postkontrois. Miks nad seda mulle kätte anda ei või siis?!? Igatahes ma vihastasin :D

Selline emotsiooniderikas päev.. ma usun, et lõpp tuleb kindlasti positiivne=) Või vähemalt homne, kui ma paki kätte saan ja Gerdale rongijaama vastu lähen=)

Miles and miles away,

Smiles and flights today,

All walking the same way.

From North, from South, from East, from West,

Black and white and blonde and red.

Eyes that look you up and down

While clouds are getting brown.

Take the bus number nine,

I know, you’ll be fine.

And then roads and trees and stops.

Roads and

Trees and

Stops.

All around is green.

It’s something I’ve never seen.

A name becomes reality.

It’s the world of possibility.

Me, you and thousands more,

It’s something I adore.

Love at first glance,

It’s a great chance

To stay here

Where the winter is white

And the silence is gold.

Stunning blend of old and new in Tartu.

Myth and legend.

Spirits and traditions.

Wooden houses look so tall.

All is beauty. All is deep. All is wise.

A voice rises.

The river says:

“We are freinds

until the end.”

Remo Graminga (TÜ vahetusüliõpilane)

Sööginädal

Selle nädala nimetan ma sööginädalaks, kohe varsti kuulete miks nii... Kuid ma alustan kaugemalt. Pühapäeva oli superilus, üle pika aja kuiv ilm ja päike paistis! Käisime teise eesti tüdruku Kristinaga kesklinnas jalutamas, leidsime päris huvitavaid nurgataguseid, kus kumbki polnud veel käinud. Turu ees platsil oli mingisugune aialaat, nimelt müüdi seal muu hulgas okaspuid ja mootorsaage nii et midagi teile, emme-issi:) Õhtul pidasime Leenaga köögipidu, mis koosnes teest ja kahest läpakast – mõlemad rääkisime oma koduste sõpradega. Vähemalt olime sotsiaalsed, mitte ei istunud mõlemad oma toas. :D

Terve esmaspäeva olin ma koolis, kusjuures sealt ära tulles olime kõik suht stressis, sest peame kiirsti tegema 30 lk äriplaani ning kellelgi pole õrna aimu, kuidas see reaalselt välja nägema peaks. Kuus tüdrukut grupis – ei ole lihtne leida ühiseid lahendusi. Õhtul käisime korraks naabritüdruku (Susanna Rootsist) juures, aga me olime tegelikult liiga vässud, et seal olla.. Ühe hea idee sain – näomask, mida saab valmistada koduste materjalidega. Nimelt neljast aspiriinitabletist! Kõlab huvitavalt ja pidavat väga hea näole olema, nii et võib-olla ma proovin varsti. Samuti pidavat oliiviõli näonahale hästi mõjuma. Ahjaa, ostsin esmaspäeval 2,3 kg mandariine ka (sest Leader Price ei müünud väiksemat kogust, pidin kastiga ostma) – jõuluhooaeg on minu jaoks avatud. Tahaks piparkooke, glögi ja lund nüüd... Kusjuures, ma nägin ükspäev unes, et siin sadas lund ja me olime Leenaga nii sillas sellest, et hüppasime köögiaknast välja lumega mängima. Oeh jah, ma kardan, et reaalselt ma siin mingit lund ei näe.. Parem oleks, et 14. detsembril, kui ma Eestisse tulen, on teil seal paks lumi maas.

Muide, väidetavalt on mu inglise keelel rootsi aktsent. Ja seda on öelnud juba mitmed inimsed. Üks Rootsi tüdruk, kes siin sõpradel külas oli, pidas mind alguses lausa rootslaseks...

Teisipäeval käisin trennis ja pärast seda koolis, kuhu ma pidin igavusse ära suremaaaaa. Aine (Intercultural Management) iseenesest on väga huvitav, kuid õppejõud lihtsalt raiskab aega ja passib niisama ja seletab prantsuse keeles mingitele inimestele midaiganes (ma ei saa aru ju). Kuna kõik lobisevad, siis on ta sunnitud poisse esiritta istuma panema ning välja viskama. Nagu põhikool... Vahel on küll selline tunne, et issid maksavad, et lapsed hea mainega koolis käiks, aga neil endal siin pole mingi motivatsiooni kuulata loengus.

Kolmapäeval oli mul kaks erinevat grupitöö kohtumist, kumbki neist polnud väga edukas. Ja ennast meeldib mull piinata ka! Nimelt üks neist on äriplaani kirjutamine talvefestivalist Rootsis. Niu, ma ei saa ju see aasta kuhugi mägedesse.. Ning teine Starbucksi kohta. Mu lemmikkohv, mida Troyes’st ei saa!!

Õhtul olin koos sakslaste Isabeli, Carina ja Kaweh’ga, sõime saksa toitu. Vähemalt vorstikesed oli Saksamaalt. Pannkookide tegemine aga ei õnnestunud meil, sest tainas oli imelik ja pannilabidat meil ka polnud, nii et lõpuks tegime ühe suure pannkoogipudru. Muide, siin on kõige populaarsem pannkooke süüa Nutellaga. Kes teist seda Eestis teinud on? Mina igatahes mitte.. Veel hiljem hüppasime korraks läbi Russian party’lt, et kuulata vene poisi Alexi kitarrikontserti. Seekord oli seal veel mingi teine ilmselt aaraabia päritolu tüüp, kelle etteaste oli väga tsill.

Neljapäev oli järjekordne trennipäev, pärast seda läksin international office’isse ja nüüd ma pean detsembri alguses rääkima prantslastele oma kultuurishokist :D Mida mul polnud.. Aga küll ma leiutan neile midagi sellist, et nad tahavad kõik Eestisse tulla. Pärastlõunal oleks pidanud mul prantsuse keel olema, kuid õps jäi haigeks. Juhuuu, sest terve nädal oli sinnamaani ringijooksmine ja ma kasutasin need kolm tundi selleks, et rääkida üle pika aja Liisuga ja vaadata ära üks film. Ning tükeldada hunnik lillkapsast õhtu jaoks. Kui Leena koju jõudis, tegime kiirelt shokolaadikoogi, pitsa ja pastasalati. Seitseme ajal tulid meile külla Sigrid ja Sofia Rootsist ning Nora Soomest ning meil oli väga mõnus liigsöömise õhtu. Ma ei jõudnud ennast pärast seda liigutadagi. Kuid kuna tüdrukud tahtsid koolis toimuvat black & white party’t näha, pidime sinna minema. Ma olin seal kokku umbes pool tundi vist - need koolipeod on ikka mõttetud siin. Rõhk on dekoratsioonidel, midagi huvitavat seal kunagi ei toimu..

Reedel oli minu viimane International Human Resources (õnneks samal ajal Global Strategy’ga, mis on üliigav, nii et mul oli põhjus sinna mitte minna) loeng, mis oli järjekordselt väga huvitav. Mulle meeldib õppejõud ja aine ja inimesed, kes seal loengus on. Ja ma loodan, et saan A, sest õppejõud küsis pärast meilt (kolmelt Erasmuse omalt) kuidas meile see aine meeldis ja me ütlesime, et parim kõigist, mis meil olnud on. Parem oleks, et saame A selle eest :D

Reede õhtuks kutsus meid külla Hiina poiss Benny, et meile süüa teha. Oi se oli nii hea!!! Nagu Panges Tartus, ainult et seitse korda parem!!! Riis, sealiha, kana, juurviljade asjandus. Kolm tundi läks tal, et meile õhtusöök valmistada :) Pärast seda käisime Vincenti lahkumispeol (üks meie kooli tüüp, kes lõpetas ja leidis omale töö Lõuna-Prantsusmaal). Kohtusin seal esimest korda Maritiga, kes oli eelmisel aastal Erasmusega Troyes’s. Ma olen temaga küll enne meili teel suhelnud, kuid see oli esimene kord, kui ma temaga päriselt kohtusin. Ta on oma poisil külas siin. Nad tutvusid eelmise aasta oktoobris ning nende suhe on siiamaani püsinud, nii et Erasmus polegi ainult suhete lagunemise aasta nagu tavaliselt räägitakse. :)

Muide, meil oli eile väidetavat 18 kraadi sooja siin. Mulle ei tundunud nii palju, aga no 15 oli kindlasti.. Ja homme on mul nimepäev! Vähemalt Soomes :D Ja Gerda tuleb kohe varsti!!!

Prantsuse nädal

Kui ma eelmine nädalavahetus eesoleval nädalale mõtlesin, kartsin, et suren igavusse ära. Nimelt kadusid kõik minu selle nädala ained tunniplaanist ära, nad tõsteti mujale või siis haihtusid õhku. Tavaline siin riigis. Nii oligi mul reaalselt ainult 3 h prantsuse keelt neljapäeval, kusjuures õps hilines, ajas alguses lolli juttu, tuli teise tundi ka hiljem ja lasi meid varem ära. Imeline koolinädal :D Kuid tegelesin kooli projektidega, jõudsin paar korda jõusaali ning iga õhtu toimus midagi.

Esmaspäevast ma ei mäleta muud kui et mul oli endiselt veits halb olla (nohu-köha), aga õhtul vaatasime sellegipoolest Leenaga filmi. Hors de prix (Priceless/Hindamatu). Ma arvan, et tegemist oli väga hea filmiga, vähemalt tundus nii, kuid me vaatasime seda ilma subtiitriteta, nii et vestlustest me ei saanud ikka üldse aru. :D

Teisipäeval ostsid Marite-Mammu omale Tartu-Pariis lennupiletid. Ootan neid 24. veebruaril, nii et EV aastapäeva saan vähemalt koos eestlastega veeta=) Kõik te ülejäänud seal kaugel, võtke tüdrkutest eeskuju ;) Samuti tegin endale natuke reisiplaane, kuid nendest veel ei räägi, sest kõik on alles ideede kujul.

Teisipäeval käis meil ka Nabil külas, tõi meile veini, sest ta juba tunneb meid piisavalt – me omame ainult Leader Price’i kõige odavamat veini. Nii et meie õhtu möödus 1998. aastast pärit kvaliteetveini juues.

Kolmapäeva õhtusel russian party’l (ma pole võibolla rääkinud, aga iga kolmapäev on meil venelaste korteris pidu) mängisid üks vene poiss ja poola poiss kitarri ning hollandi tüdruk laulis. Sellistest õhtutest tunnen siin puudust, Eestis oli neid rohkem, vähemalt Treffneri ajal :)

Eile ehk siis reede veetsime põhimõtteliselt terve päeva Florent’i ja Antoine’iga. Kõigepealt läksime nende juurde, et seal eetika grupitööd teha. Appi, see oli ÕUDNE. Antoine läks oma aruteludega teemast nii kaugele kui üldse andis minna, samuti oli tema see, kes trükkis, sest ma ja Leena hoidsime ennast kahtlasest prantsuse klaviatuurist eemale ning niimoodi me ei jõudnud eriti kaugele. Positiivne oli see, et Antoine tegi meile süüa, valmistas mingisugust Bretagnele iseloomulikku vormirooga, mis koosnes kartulist, peekonist, juustust, sibulast, valgest veinist jne. Nii hea oli!! Õhtupoolikul tulime Leenaga koju, muutsime siin oma normaalsetes läpakates pool grupitööd ära ning läksime tagasi poiste korterisse, sest nüüd lubas Florent meile süüa teha. Kanakaste ja riis, nämm=) Ning tiramisu. Sellise eluga võib lausa ära harjuda.. Kusjuures eilse päeva jooksul rääkisin ma väga palju prantsuse keelt. Ma ise ka üllatusin, et nii palju öelda oskan :D Hiljem jõime veel niisama veini ning lõpuks läksime baari, kus Antoine töötab. Seal tutvusime ka tema bossiga, kes andis meile tasuta maailma KÕIGE hullema maitsega sinist värvi kokteili. Fuih, jubee mõeldagi.. Me valasime enamiku sellest sisehoovis lilledele :D

Kuid mõnus päev oli, sest me veetsime selle tervenisti koos prantslastega, õppisime keelt ja kultuuri. Ning eilsele järgnes tänane hommik, sest kui juba olid lõuna- ning õhtusöök, tuleb ka hommikusöök komplekti lisada. Täna käisime nende juures hilisel hommikusöögil (kell 14) pannkooke söömas. Ja pärast seda shoppamas – mul on nüüd müts, sall ja kindad nii et kui miinuskraadid tahavad tulla, olen mina valmis :D Mitte et neist kusagilt paistaks.. Siin on kole sügis hetkel, peaaegu iga päev sajab. Ma tõesti loodan, et talv Troyes ei tähenda sellist ilma kevadeni...

Aga ma sain sel nädalal teada palju huvitavaid fakte. Näiteks konnasööjate riigi ehk siis Prantsusmaa elanikest vähemalt pooled pole elu sees ühtegi konna proovinudki. Troyes-suguses linnas pole neid võimalik kusagil osta isegi. Kui mida siin saab osta, on vaniljejogurt. Mis on üks mu lemmikumaid asju maailmas!!

Prantslased valmistavad lõhet nõudepesumasinas. See pannakse koos mingite maitseainete ja vb veel millegagi hõbepaberi sisse ja siis veel kilekotti ning pärast seda nõudepesumasinasse. Maitseomadused pidavat kõige paremini välja tulema. Emme-issi, ma tahan seda nalja proovida, sellest saab teie jõulukingitus ;)

Üks päev oli mul pikk vestlus teemal kumb on parem, kas Tallinn või Troyes (ühe poisiga, kes oli semestri Tallinnas Erasmusega). Võitja on veel väljaselgitamisel, kuid ma kardan, et ma kaotan. :D

Temaga seoses tuleb mul meelde, et veebruarist jääme me sõpradetuks. Sest see sama poiss näiteks läheb semestriks Austraaliasse. Ma teadsin, et enamik meie Erasmuse omadest on ainult üheks semestriks siin. Kuid tuleb välja, et ka enamik meie prantslastest sõpradest/tuttavatest läheb järgmine semester välismaale õppima/praktikale. Nii et me peame põhimõtteliselt nullist alustama tutvuste loomisega..

Eile jõudis mulle kohale ka see, et kuna ma olen blond, siis saavad kõik kohalikud aru, et mina ei ole kohalik ja nad eeldavad siis ka, et ma ei saa prantsusest aru (ja ma ei saagi ju tavaliselt) nii et nad võivad mulle tänaval midaiganes karjuda (ja mitte head alati..).

Aa ja ma mõtlesin, et hakkan ennast harima. Prantsuse veinide ja juustu alal näiteks. Teadsite ikka, et Prantsusmaa on maailma suurim veinitootja? 7-8 miljardit pudelit aastas...

Londoni tänavad ja Charlotte St Blues Bar

Siit ta tuleb – minu tripp Londonisse. Algas ta laupäeval hommiku nautimisega (olin üksi kodus) ja küünte punakseks lakkimisega. Kõigepealt sõitsin rongiga Troyes’st Pariisi Gare de l’esti, kust edasi metrooga Gare de nordi. Siinkohal tahakski tänada seda geeniust (ennast), kes mõtles, et ostab ikka kohe kaks metroo piletit. Sest tagasi tulles poleks ma jõudnud seda teha. Kuid sellest hiljem. Ma ei tea, kas Nord on Pariisi suurim rongijaam, kuid ta oli piisavalt suur, et ma ei saanud mitte midagi aru. Pärast 10 minti tiirutamist mõistsin, et ma pean ühe korruse võrra kõrgemale minema hoopis. Ning siis algas kadalipp rongile pääsemiseks. Ma ei tea, kas asi selles, et Suurbritannial on Schengeniga mingi oma eraldi teema või midagi muud, igatahes kõigepealt kontrollis üks onu mu pileti õigsust. Seejärel kontrollis piletit masin. Siis Prantsusmaa piirikontroll, siis Inglise piiril passikontroll. Siis pagasikontroll nagu lennujaamades. Ning lõpuks veel üks piletikontroll, et ma ikka õigele rongile läheks. Ausalt öeldes on Eestist Inglismaale lendamine lihtsam, ainuke pluss on see, et rongiga saab kesklinna.

Londoni rongijaamas oli mul vastuvõtukomitee juba ootamas. Jooksin Marjut ja Katat kallistama - nagu filmis :D Sealt jalutasime Kata ühikasse koos ühe väikse kõrvalepõikega, nimelt nägime avatud uksest mingisugust suur gospelkontserti ning läksime ka kuulama. Meiega koos oli seal umbes 7 valget inimest :D Kui laulud olid imeilusad, tekitasid kananahka igatahes.. Jumalateenistuse algades põgenesime..

Õhtu läks edasi prantsuse veiniga, hallitusjuustu ja viinamarjadega. Üle pika aja sain eesti keeles rääkida inimesetga, kes tunnevad mind kauem, kui kaks kuud. Teemaks meie kursus ning HTG elu ja palju muud. Aeg lendas nagu ma ei tea misasi, Helen tegi kõigile tüdrukutele kiire meigi, väike fotosessioon Marjuga ja nii me välja läksimegi. Kõigepealt pubisse nimega The Court, kus meile müüdi joogid, kuid keegi ei vaevunud mainima, et nad sulgevad koha viie minuti pärast. Nii et nad suht peksid meid välja sealt juba lõpuks. Aga ega me alla anda siis ei saanud, läksime järgmisesse kohta – Charlotte Street Blues Bar. Mulle väga meeldib see koht, elav muusika ja mõnus seltskond. Ning ägedad baarmenid – esimesel õhtul sain kolm kokteili vähem kui kahe raha eest. Mitte et ma oleks sellest ise aru saanud.. Hiljem tuli välja, et see tüüp on tglt omanik/juhataja..

Pühapäeval käisime Regent’s park’is sügist nautimas, sealt edasi jalutasime Primrose hillile Londoni vaadet nautima ning tagasi tulime Camdeni kaudu. Vaadake pilte, need räägivad rohkem meie päevast. Pärast seda olime nälga suremas, tõime omale pitsat ning nautisime viimaseid hetki Marjuga, sest ta läks kohe pärast seda ära :( Õhtu sisustasime sellega, et üritasime leida baari, mis oleks pühapäeva õhtul lahti. Uskuge või mitte, aga see oli päris raske ülesanne ja ma tuletan meelde, et ma olin Londonis!?! Lõpuks siiski leidsime mitte väga kaugelt ühe teise jazzi baari, mis osutus üsna väikseks urkaks, kuid muusika oli päris hea ning me jäime sinna veidiks ajaks. Õhtu tipphetk oli vist see, kui meid mingid ameerika tüübid meid sebima hakkasid. “Misasja, see on teie esimene baar täna õhtul?” :D

Esmaspäeva hommikul läksid Kata ja Helen kooli, mina samal ajal jalutama Sohosse ja sinna ümbrusesse. Avastasin, et kui muidu viivad kõik teed Rooma, siis Londonis viivad kõik teed Piccadilly Circuseni. Kuigi ma ei plaaninud sinna üldse minna, jõudsin sinna kogemata lausa kaks korda :D Pärast seda käisime Heleniga ja ostsime sünnipäevalapsele väikse koogikese ning valmistasime ette “piduliku” lõunasöögi pasta ja bolognese kastmega. Hiljem käisime Kataga Oxford streetil shoppamas (loe: trügimas). Liiga palju inimesi!! Primark oli nii pungil rahvast, et otsustasin kohe sinna järgmisel hommikul uesti tulla. Meie shoppamine oli üldiselt edutu, Kata vist midagi ostis..? Eeeääää... ma tean, et midagi ta ostis, aga ma ei mäleta :D Käisime ka Starbucksis lattet joomas, sest ma olen sõltuvuses sellest. Ma olen jumala kindel, et maailmas on ka paremat kohvi olemas, kuid mina armastan Starbucksi :D Päris õhtul olime veidi aega kodus, Helen tegi meile meigi ning lõpuks läksime jälle sinna Charlotte St Blues Bar-i. Istusime leti ääres, nii et ilmselgelt olime baarmenide tähelepanu keskpunktis. Lisaks kokteilidele, mis me ise ostsime, saime ka tasuta shotid mingit kollast asja, mis oli täiega hea. Ma pean ütlema, et neil on seal hea strateegia kliendilojaalsuse tõstmiseks. Kõigepealt me maksame kokteili eest ebanormaalselt suure summa, kuid tegelikult saame suure tõenäosusega teise joogi veel selle eest. Samal ajal enesetunne paraneb – ma olen nii ilus, et baarmen andis mulle tasuta joogi. :D Targad.. Aga jah, supermõnus õhtu oli=)

Teisipäeval tegime me mida? Kes seda enam mäletab? Ahjaa, Kata oli koolis ja mina käisin shoppamas. Primarkis ilmselgelt, sest cheap is good. Ma seisin sabas vist üle tunni aja kokku, kuid vähemalt ostsin ka midagi: uue koti käsipagasiks, hommikumantli, kodupüksid, hunniku pesu, kõrvarõngad ja veel mingeid väikseid asjakesi.. Pärast tõime Kataga omale nämmad kanapirukad ja tsillisime ühikas. Pärast seda läks preili ma-ei-lase-midagi-üle jälle kooli ning mina jäin koju passima. Kuni tuli sõnum, et poodi oleks vaja minna, sest meil pole kurki ja tomatit. Nii me siis Heleniga poodi läksimegi.. Koju jõudes tuli uus sõnum – Kata ütles, et tal läheb koolis tund aega kauem.. Nojah siis, ma läksin Piccadilly juurde Waterstone’i (tegemist on Euroopa suurima raamatupoega) aega viitma. Koju jõudsime Kataga peaaegu samal ajal, et süüa teha ning veini juua. Pärast seda näitasid nad mulle Student Unini baari, kus esinesid kaks tudengibändi, kellest esimene oli täitsa hea, kuid kahjuks nägime me ainult kahte viimast lugu. Teine bänd aga oli üsna...eee... halb :D Ainuke, kes oli siukse näoga, et ta tahab seal lava olla, oli trummar. Kuid kunagi võib neist veel asja saada, nad noored ju alles (umbes 18, ma arvan.. kuigi Veix oli 18aastasena sada korda parem, nii et palju lootust ma neile ka ei anna :D).

Kolmapäeval ostsime omale metroopiletid. Metroo on ikka küll ebanormaalselt kallis Londonis, ühe sõidu pilet oli mingi 5 naela vist (Pariisis 1.60 eurot)? Päevapilet, mille meie ostsime, oli 5.60 naela. Röövlid!! Kõigepealt sõitsime Notting Hilli (Hugh Granti ei näinud kahjuks) ja jalutasime seal ringi. Seal elaks küll, kuigi ma kujutan ette, et kinnivarahinnad on samad, mis Eestis. Ainult et naeltes. Käisime mingisugusel tänaval, kus oli turg ka. Ilmselgelt ma nime ei mäleta (Portobello, kontrollisin kohaliku tädi blogist). Jalutuskäigu lõpuks jõudsime Vene poodi, kust me saime EESTI siidrit, kohukesi, pelmeene, musta leiba ja veel mõnda muud asja.. Kodus tegime mõned võiLEIVAD (tegelikult sain ma leiba enne ka, Kata ema oli talle saatnud) ja puhkasime ennast välja päeva teiseks pooleks. Sest kui sa ostad nii kalli metroopileti, siis ei saa ju ometi kahe sõiduga piirduda. Seekord sõitsime Tower of Londoni juurde, vaatasime kaugelt Tower Bridge’i ning jalutasime läbi City of Londoni (sealt sai London alguse kunagi ammuammu) St Pauli katedraali juurde. Kusjuures, see ilmselt on mu lemmik linnaosa, sest ta oli just selline, nagu ma Londonit ette kujutasin varem. Pintsakutes tüübid tänavatel kiiresti punktist A punkti B jooksmas, ümberringi pilvelõhkujad, mis polnud üldse koledad, vaid lausa stiilsed. St Pauli juures külastasime järjekordselt Starbucksi ning pärast seda läksime koju. Õhtul oli meil raskusi otsustamisega, kuhu sel õhtul minna. Läksime lihtsama vastupanud teed – jälle Kata kodubaari. Seekord ühines meiega ka kolmas eesti tüdruk Vivika, kes käis ka Treffneris, kuigi mina teda sealt ei mäleta. Mis veel naljakam, tema teadis mind HTG ajast, kuid samas ei teadnud Helenit, kes oli temaga samas lennus. Loogika.. Istusime jälle strateegilise koha peale ehk siis baarileti äärde ning nautisime muusikat. Ilmselgelt saime ka seekord tasuta joogid – kokteilid nimega French Martini. Mõnus kokkusattumus :) Meiega hakkas rääkima ka üks kaabuga tüüp, kes väitis, et mäletab meid. Mina teda ei mäletanud, seega arvasin, et ta rääkis ainult Katast, sest tema oli seal ju enne ming ka käinud. Kuid Helen pärast rääkis, et see oli see sama tüüp, kellelt ma esimene õhtu kokteilid ostsin ja kes mulle kõvasti allahindlust tegi. Ilmselt oli tegemist koha omanikuga, kuna ta rääkis, kuidas talle on oluline mõnusa õhustiku loomine jne. Samuti arvas ta, et pole ühtki põhjust, miks ma peaksin järgmisel päeval tagasi Prantsusmaale minema.. Nojah, ega ma ise ka neid väga ei leidnud, kuid pilet oli mul olemas..

Neljapäeval magasin ma kaua. Ärkasin napilt enne seda kui Kata koolist koju jõudis. Tegime veel väikse ringikese linna peal, käisime ühe UCLi (University College London) õppehoone juures ja möödusime ka British Museumist. Lõpetuseks kohvi Cafe Neros, kus arutasime Kataga kultuuride erinevuse üle. Eestis lähed kohvikusse - üks latte palun. Vastuseks saad: 25 krooni. Ja see on üldjuhul suht kõik. Mujal aga teenindajad räägivad sinuga ja mitte ainult sellest, millist kohvi sa tahad. Ma olen sellega siin nüüdseks juba nii harjunud..

Pärastlõunal saatsid Helen ja Kata mu rongile ning algas minu tagasisõit, mis ei möödunud ilma vahejuhtumiteta. Esiteks, enne kui rong liikuma hakkas, otsisti juba arsti. Viimaes vagunis oli mingi probleem, lõpuks nägin, kuidas üks mees sealt välja toodi ning hiljem tuli talle pere järele. Aru ma täpselt ei saanud, mis tal viga oli. Igatahes, siis hakkasime liikuma. Rong jäi Pariisis hiljaks kuskil 13 minutit, aga minul oli kahe rongi vahel täpselt 26 minutit, mis oleks piisav olnud iseenesest. Kuid 13 minutit... ma mõtlesin, et no mis seal ikka, pole mõtet väga üritadagi, ma ju ei jõua. Kuid see oli viimane rong Troyes’sse ning ega mul polnud väga kusagile ööbima ka minna, nii et otsustasin proovida. Ma jooksin siukse turboga metroosse ja sealt üles Gare de l’estis, kontsadel muidugi.. Aga ma jõudsin rongile!! 13 minutiga ühelt rongilt teisele – ma olen rahul endaga. Kuna mul oli nii kiire, siis ma muidugi ei komposteerinud oma piletit enne rongi minekut. Kusjuures, ma ei saa siiamaani aru, miks ma seda tegema pean, sest eelmine kord ma ostsin ka Pariisis automaadist pileti ning ma ei komposteerinud seda kusagil. Ja piletil on ju kindel kuupäev, kellaaeg.. Kui kontrolli-onu tuli ning küsis, kas ma piletit ei komposteerinudki, tegin ma eriti lolli turisti näo pähe ja väitsin, et ei saa prantsuse keelest mitte mõhkugi aru. (Sest tegelt on piletil prantsuses kirjas, et enne rongi sisenemist tuleb pilet komposteerida). Õnneks midagi hullu ei juhtunud, ta tahtis ainult mu passi näha. Ma mõtlen, et ta võibolla kontrollis mu rahvust – et kui kahtlane ma olen.. :D

Ja alles siis kui emme saatis sõnumi, et kuidas oli rongisõit mere all, jõudis mulle kohale, et see Pariisis-Londoni tunnel oli vee all :D Ma ei mõelnud kordagi sellele. Aga kuidas siis oli? Lihtsalt tavaline tunnel, pime.. Kõrvad läksid lukku, aga seda kiiruse pärast, ma arvan.

Seda ma võin öelda, et London meeldib mulle väga, kindlasti üks mu lemmiklinnadest ja ma võiks seal vabalt elad. Kuid siiski ei tekita ta mulle sellist TUNNET nagu Pariis…

(Pildid on picasas.)

Tund ja 43 minutit rongini..

Mis viimasel ajal huvitavat toimunud on? Mitte midagi väga erilist. Töllerdamine kooli, kodu ja kesklinna vahel, sest tegelikult ma tahaks juba LONDONIS olla!! Mõned tunnid veel..

Midagi mul siiski on rääkida ka. Näiteks avastasin ma, et ma saan saksa keelest nii palju aru, et ma vahel enam ei mõika, kui sakslased ingliselt saksale ümber vahetavad. Ma olen siin päris tihti sakslastega koos ja neile ju nii meeldib oma keeles rääkida. Tõeline keelekompot :D

Minu turismi ja ettevõtluse õppejõule meeldib ka Gilmore Girls!! Ja ta rääkis meile, et esimene Apple’i arvuti oli valmistatud puust. Huvitav kuidas see välja nägi..

Mulle meeldivad üldjuhul ained siin, nad on kuidagi palju praktilisemad kui Eestis. Palju huvitavaid fakte ja niisama arutelu, mitte lihtsalt teooria põheõppimine eksamiks.. Kuigi esmaspäeval ma surin koolis, mul oli kümnest seitsmeni kool ja viimane ots möödus nii nagu tavaliselt Eestis, kui Raiki rõõmsalt teatas: 72 minutit lõpuni.. 63 minuti lõpuni.. 48 minutit lõpuni.. jne :D

Prantslastel on t-särgi hullus. Ja käepaelte hullus. Kahe kuuga on mulle tekkinud 3 tasuta koledat t-särki ning erinevate ürituste jaoks oleme saanud umbes 10 käepaela.

Ja siis on siin veel üks kolmas hullus ka, aga see pole prantslaste oma, see on meie oma. Nimelt on vaja alati fotosid teha! KÕIGEST! Ja igaüks oma kaameraga. Nii et kui pildil on 7 inimest, tuleb seitse korda pilti teha. Oi see ajab mind närvi alati :D Ja samas see tähendab ka, et ma olen umbes miljoni pildi peal, mida ma pole näinud ja mul pole õrna aimu, kui töllakas ma välja näen seal :D

Veel üks huvitav fakt – nimelt pärast ainete valimist oli meil olemas konktreetne tunniplaan siseveebis, ma kirjutasin selle omale korralikult päevikusse üles ja selle järgi olen teinud kõik muud plaanid. Kuid nüüd ained lihtsalt kaovad iseenesest tunniplaanist ära või muudavad aega ning keegi otseselt ei teata meile sellest. Ja see, et ruumid muutuvad, on igapäevane nähtus. Iga hommik tuleb esimese asjana Intraneti külastada ja kontrollida..

Neljapäeval käisin UTT Halloweeni peol, kus nad üritasid meile selgeks teha, et me ei saa sisse, kui me neile mingisugust semestritasu 15 eurot ei maksa. Mis oleks idiootne olnud. Kuid siis ilmus kusagilt mingi tüüp, kes tahtis, et ma teise laua juurde piletit ostma läheks. Ma ei saanud üldse aru, mis ta tahab must, aga lõpuks sokutas ta salaja mu käe ümber sissepääsu tagava käepaela ja käskis kiiresti edasi järgmisse ruumi minna. Ma ei saa siiamaani aru miks.. Ja rohkem ma teda ei näinud ka.

Ja eile käisin Florant’i (üks kolmanda kursuse tüüp) sünnipäeval, mis oli tüüpline prantsuse stiilis õhtu. Punane vein ja juust, nämmmm...

Muide, sel nädalal oli mul palju mõnusaid Skype’i vestlusi. Mõned südamlikumad, mõned lihtsalt naljakad :D Aitäh teile ja aitäh neile, kes Skype’i leiutasid :)

Aga nüüd ma hakkan vaheaega nautima -13 vaba päeva. Ok, 12 on alles veel...

Disneyland

Eile tundsin ennast jälle nagu väike laps. Käisime Disenylandis!! Lapselik rõõm kõigest! Ameerika mäed olid meie lemmikud! Käisime kolmel erineval vist, millest üks oli pärispäris õudne. Space racket või midagi sellist. Kinnises hoones oli , nii et meil polnud õrna aimu ka, mis meid ees ootab. Sööstsime sõna otseses mõttes pimedusse. Ilmselgelt oli meil vaja Dorotheaga rongis esiritta ka istuda. Aga elamuse mõttes oli see hea idee, ma arvan. Tglt ka, et jumala õudne oli, aga sellegipoolest tahtsime uuesti minna. Pärast muidugi enam nii hull polnud, sest me juba teadsime, mis meid ees ootab. Liiga palju ma ei räägi, sest see rikub üllatusmomendi ära. Kui te ükskord oma lastega sinna lähete...

Aga ausalt öeldes lastega küll sinna ei läheks. Esiteks on pooled asjad isegi minule hirmsad ja teiseks kogu see ootamine ajab HULLUKS. Enne igat asja pidime ootama 30-45 minutit ning selletõttu jäi tegelikult üle poole nägemata ja proovimata. Õhtul alles kuulsime, et meie piletiga sai tegelikult fast track’i kasutada, mis tähendas, et me poleks üldse nii palju pidanud ootama. Geeniused!!

Viimane tund aega jalutasime me niisama ringi, väljas oli pime ja kõik kohad olid tulesid täis. Täpselt nagu jõulud ajal! Nii ilus oli :) Pluss veel see, et kõik poed olid jõuluasju täis... Jõulutunne oktoobris?! see on midagi uut mu jaoks...

Muide, panin pilte ka Picasasse.