Eile tundsin ennast jälle nagu väike laps. Käisime Disenylandis!! Lapselik rõõm kõigest! Ameerika mäed olid meie lemmikud! Käisime kolmel erineval vist, millest üks oli pärispäris õudne. Space racket või midagi sellist. Kinnises hoones oli , nii et meil polnud õrna aimu ka, mis meid ees ootab. Sööstsime sõna otseses mõttes pimedusse. Ilmselgelt oli meil vaja Dorotheaga rongis esiritta ka istuda. Aga elamuse mõttes oli see hea idee, ma arvan. Tglt ka, et jumala õudne oli, aga sellegipoolest tahtsime uuesti minna. Pärast muidugi enam nii hull polnud, sest me juba teadsime, mis meid ees ootab. Liiga palju ma ei räägi, sest see rikub üllatusmomendi ära. Kui te ükskord oma lastega sinna lähete...
Aga ausalt öeldes lastega küll sinna ei läheks. Esiteks on pooled asjad isegi minule hirmsad ja teiseks kogu see ootamine ajab HULLUKS. Enne igat asja pidime ootama 30-45 minutit ning selletõttu jäi tegelikult üle poole nägemata ja proovimata. Õhtul alles kuulsime, et meie piletiga sai tegelikult fast track’i kasutada, mis tähendas, et me poleks üldse nii palju pidanud ootama. Geeniused!!
Viimane tund aega jalutasime me niisama ringi, väljas oli pime ja kõik kohad olid tulesid täis. Täpselt nagu jõulud ajal! Nii ilus oli :) Pluss veel see, et kõik poed olid jõuluasju täis... Jõulutunne oktoobris?! see on midagi uut mu jaoks...
Muide, panin pilte ka Picasasse.
No comments:
Post a Comment