Londoni tänavad ja Charlotte St Blues Bar

Siit ta tuleb – minu tripp Londonisse. Algas ta laupäeval hommiku nautimisega (olin üksi kodus) ja küünte punakseks lakkimisega. Kõigepealt sõitsin rongiga Troyes’st Pariisi Gare de l’esti, kust edasi metrooga Gare de nordi. Siinkohal tahakski tänada seda geeniust (ennast), kes mõtles, et ostab ikka kohe kaks metroo piletit. Sest tagasi tulles poleks ma jõudnud seda teha. Kuid sellest hiljem. Ma ei tea, kas Nord on Pariisi suurim rongijaam, kuid ta oli piisavalt suur, et ma ei saanud mitte midagi aru. Pärast 10 minti tiirutamist mõistsin, et ma pean ühe korruse võrra kõrgemale minema hoopis. Ning siis algas kadalipp rongile pääsemiseks. Ma ei tea, kas asi selles, et Suurbritannial on Schengeniga mingi oma eraldi teema või midagi muud, igatahes kõigepealt kontrollis üks onu mu pileti õigsust. Seejärel kontrollis piletit masin. Siis Prantsusmaa piirikontroll, siis Inglise piiril passikontroll. Siis pagasikontroll nagu lennujaamades. Ning lõpuks veel üks piletikontroll, et ma ikka õigele rongile läheks. Ausalt öeldes on Eestist Inglismaale lendamine lihtsam, ainuke pluss on see, et rongiga saab kesklinna.

Londoni rongijaamas oli mul vastuvõtukomitee juba ootamas. Jooksin Marjut ja Katat kallistama - nagu filmis :D Sealt jalutasime Kata ühikasse koos ühe väikse kõrvalepõikega, nimelt nägime avatud uksest mingisugust suur gospelkontserti ning läksime ka kuulama. Meiega koos oli seal umbes 7 valget inimest :D Kui laulud olid imeilusad, tekitasid kananahka igatahes.. Jumalateenistuse algades põgenesime..

Õhtu läks edasi prantsuse veiniga, hallitusjuustu ja viinamarjadega. Üle pika aja sain eesti keeles rääkida inimesetga, kes tunnevad mind kauem, kui kaks kuud. Teemaks meie kursus ning HTG elu ja palju muud. Aeg lendas nagu ma ei tea misasi, Helen tegi kõigile tüdrukutele kiire meigi, väike fotosessioon Marjuga ja nii me välja läksimegi. Kõigepealt pubisse nimega The Court, kus meile müüdi joogid, kuid keegi ei vaevunud mainima, et nad sulgevad koha viie minuti pärast. Nii et nad suht peksid meid välja sealt juba lõpuks. Aga ega me alla anda siis ei saanud, läksime järgmisesse kohta – Charlotte Street Blues Bar. Mulle väga meeldib see koht, elav muusika ja mõnus seltskond. Ning ägedad baarmenid – esimesel õhtul sain kolm kokteili vähem kui kahe raha eest. Mitte et ma oleks sellest ise aru saanud.. Hiljem tuli välja, et see tüüp on tglt omanik/juhataja..

Pühapäeval käisime Regent’s park’is sügist nautimas, sealt edasi jalutasime Primrose hillile Londoni vaadet nautima ning tagasi tulime Camdeni kaudu. Vaadake pilte, need räägivad rohkem meie päevast. Pärast seda olime nälga suremas, tõime omale pitsat ning nautisime viimaseid hetki Marjuga, sest ta läks kohe pärast seda ära :( Õhtu sisustasime sellega, et üritasime leida baari, mis oleks pühapäeva õhtul lahti. Uskuge või mitte, aga see oli päris raske ülesanne ja ma tuletan meelde, et ma olin Londonis!?! Lõpuks siiski leidsime mitte väga kaugelt ühe teise jazzi baari, mis osutus üsna väikseks urkaks, kuid muusika oli päris hea ning me jäime sinna veidiks ajaks. Õhtu tipphetk oli vist see, kui meid mingid ameerika tüübid meid sebima hakkasid. “Misasja, see on teie esimene baar täna õhtul?” :D

Esmaspäeva hommikul läksid Kata ja Helen kooli, mina samal ajal jalutama Sohosse ja sinna ümbrusesse. Avastasin, et kui muidu viivad kõik teed Rooma, siis Londonis viivad kõik teed Piccadilly Circuseni. Kuigi ma ei plaaninud sinna üldse minna, jõudsin sinna kogemata lausa kaks korda :D Pärast seda käisime Heleniga ja ostsime sünnipäevalapsele väikse koogikese ning valmistasime ette “piduliku” lõunasöögi pasta ja bolognese kastmega. Hiljem käisime Kataga Oxford streetil shoppamas (loe: trügimas). Liiga palju inimesi!! Primark oli nii pungil rahvast, et otsustasin kohe sinna järgmisel hommikul uesti tulla. Meie shoppamine oli üldiselt edutu, Kata vist midagi ostis..? Eeeääää... ma tean, et midagi ta ostis, aga ma ei mäleta :D Käisime ka Starbucksis lattet joomas, sest ma olen sõltuvuses sellest. Ma olen jumala kindel, et maailmas on ka paremat kohvi olemas, kuid mina armastan Starbucksi :D Päris õhtul olime veidi aega kodus, Helen tegi meile meigi ning lõpuks läksime jälle sinna Charlotte St Blues Bar-i. Istusime leti ääres, nii et ilmselgelt olime baarmenide tähelepanu keskpunktis. Lisaks kokteilidele, mis me ise ostsime, saime ka tasuta shotid mingit kollast asja, mis oli täiega hea. Ma pean ütlema, et neil on seal hea strateegia kliendilojaalsuse tõstmiseks. Kõigepealt me maksame kokteili eest ebanormaalselt suure summa, kuid tegelikult saame suure tõenäosusega teise joogi veel selle eest. Samal ajal enesetunne paraneb – ma olen nii ilus, et baarmen andis mulle tasuta joogi. :D Targad.. Aga jah, supermõnus õhtu oli=)

Teisipäeval tegime me mida? Kes seda enam mäletab? Ahjaa, Kata oli koolis ja mina käisin shoppamas. Primarkis ilmselgelt, sest cheap is good. Ma seisin sabas vist üle tunni aja kokku, kuid vähemalt ostsin ka midagi: uue koti käsipagasiks, hommikumantli, kodupüksid, hunniku pesu, kõrvarõngad ja veel mingeid väikseid asjakesi.. Pärast tõime Kataga omale nämmad kanapirukad ja tsillisime ühikas. Pärast seda läks preili ma-ei-lase-midagi-üle jälle kooli ning mina jäin koju passima. Kuni tuli sõnum, et poodi oleks vaja minna, sest meil pole kurki ja tomatit. Nii me siis Heleniga poodi läksimegi.. Koju jõudes tuli uus sõnum – Kata ütles, et tal läheb koolis tund aega kauem.. Nojah siis, ma läksin Piccadilly juurde Waterstone’i (tegemist on Euroopa suurima raamatupoega) aega viitma. Koju jõudsime Kataga peaaegu samal ajal, et süüa teha ning veini juua. Pärast seda näitasid nad mulle Student Unini baari, kus esinesid kaks tudengibändi, kellest esimene oli täitsa hea, kuid kahjuks nägime me ainult kahte viimast lugu. Teine bänd aga oli üsna...eee... halb :D Ainuke, kes oli siukse näoga, et ta tahab seal lava olla, oli trummar. Kuid kunagi võib neist veel asja saada, nad noored ju alles (umbes 18, ma arvan.. kuigi Veix oli 18aastasena sada korda parem, nii et palju lootust ma neile ka ei anna :D).

Kolmapäeval ostsime omale metroopiletid. Metroo on ikka küll ebanormaalselt kallis Londonis, ühe sõidu pilet oli mingi 5 naela vist (Pariisis 1.60 eurot)? Päevapilet, mille meie ostsime, oli 5.60 naela. Röövlid!! Kõigepealt sõitsime Notting Hilli (Hugh Granti ei näinud kahjuks) ja jalutasime seal ringi. Seal elaks küll, kuigi ma kujutan ette, et kinnivarahinnad on samad, mis Eestis. Ainult et naeltes. Käisime mingisugusel tänaval, kus oli turg ka. Ilmselgelt ma nime ei mäleta (Portobello, kontrollisin kohaliku tädi blogist). Jalutuskäigu lõpuks jõudsime Vene poodi, kust me saime EESTI siidrit, kohukesi, pelmeene, musta leiba ja veel mõnda muud asja.. Kodus tegime mõned võiLEIVAD (tegelikult sain ma leiba enne ka, Kata ema oli talle saatnud) ja puhkasime ennast välja päeva teiseks pooleks. Sest kui sa ostad nii kalli metroopileti, siis ei saa ju ometi kahe sõiduga piirduda. Seekord sõitsime Tower of Londoni juurde, vaatasime kaugelt Tower Bridge’i ning jalutasime läbi City of Londoni (sealt sai London alguse kunagi ammuammu) St Pauli katedraali juurde. Kusjuures, see ilmselt on mu lemmik linnaosa, sest ta oli just selline, nagu ma Londonit ette kujutasin varem. Pintsakutes tüübid tänavatel kiiresti punktist A punkti B jooksmas, ümberringi pilvelõhkujad, mis polnud üldse koledad, vaid lausa stiilsed. St Pauli juures külastasime järjekordselt Starbucksi ning pärast seda läksime koju. Õhtul oli meil raskusi otsustamisega, kuhu sel õhtul minna. Läksime lihtsama vastupanud teed – jälle Kata kodubaari. Seekord ühines meiega ka kolmas eesti tüdruk Vivika, kes käis ka Treffneris, kuigi mina teda sealt ei mäleta. Mis veel naljakam, tema teadis mind HTG ajast, kuid samas ei teadnud Helenit, kes oli temaga samas lennus. Loogika.. Istusime jälle strateegilise koha peale ehk siis baarileti äärde ning nautisime muusikat. Ilmselgelt saime ka seekord tasuta joogid – kokteilid nimega French Martini. Mõnus kokkusattumus :) Meiega hakkas rääkima ka üks kaabuga tüüp, kes väitis, et mäletab meid. Mina teda ei mäletanud, seega arvasin, et ta rääkis ainult Katast, sest tema oli seal ju enne ming ka käinud. Kuid Helen pärast rääkis, et see oli see sama tüüp, kellelt ma esimene õhtu kokteilid ostsin ja kes mulle kõvasti allahindlust tegi. Ilmselt oli tegemist koha omanikuga, kuna ta rääkis, kuidas talle on oluline mõnusa õhustiku loomine jne. Samuti arvas ta, et pole ühtki põhjust, miks ma peaksin järgmisel päeval tagasi Prantsusmaale minema.. Nojah, ega ma ise ka neid väga ei leidnud, kuid pilet oli mul olemas..

Neljapäeval magasin ma kaua. Ärkasin napilt enne seda kui Kata koolist koju jõudis. Tegime veel väikse ringikese linna peal, käisime ühe UCLi (University College London) õppehoone juures ja möödusime ka British Museumist. Lõpetuseks kohvi Cafe Neros, kus arutasime Kataga kultuuride erinevuse üle. Eestis lähed kohvikusse - üks latte palun. Vastuseks saad: 25 krooni. Ja see on üldjuhul suht kõik. Mujal aga teenindajad räägivad sinuga ja mitte ainult sellest, millist kohvi sa tahad. Ma olen sellega siin nüüdseks juba nii harjunud..

Pärastlõunal saatsid Helen ja Kata mu rongile ning algas minu tagasisõit, mis ei möödunud ilma vahejuhtumiteta. Esiteks, enne kui rong liikuma hakkas, otsisti juba arsti. Viimaes vagunis oli mingi probleem, lõpuks nägin, kuidas üks mees sealt välja toodi ning hiljem tuli talle pere järele. Aru ma täpselt ei saanud, mis tal viga oli. Igatahes, siis hakkasime liikuma. Rong jäi Pariisis hiljaks kuskil 13 minutit, aga minul oli kahe rongi vahel täpselt 26 minutit, mis oleks piisav olnud iseenesest. Kuid 13 minutit... ma mõtlesin, et no mis seal ikka, pole mõtet väga üritadagi, ma ju ei jõua. Kuid see oli viimane rong Troyes’sse ning ega mul polnud väga kusagile ööbima ka minna, nii et otsustasin proovida. Ma jooksin siukse turboga metroosse ja sealt üles Gare de l’estis, kontsadel muidugi.. Aga ma jõudsin rongile!! 13 minutiga ühelt rongilt teisele – ma olen rahul endaga. Kuna mul oli nii kiire, siis ma muidugi ei komposteerinud oma piletit enne rongi minekut. Kusjuures, ma ei saa siiamaani aru, miks ma seda tegema pean, sest eelmine kord ma ostsin ka Pariisis automaadist pileti ning ma ei komposteerinud seda kusagil. Ja piletil on ju kindel kuupäev, kellaaeg.. Kui kontrolli-onu tuli ning küsis, kas ma piletit ei komposteerinudki, tegin ma eriti lolli turisti näo pähe ja väitsin, et ei saa prantsuse keelest mitte mõhkugi aru. (Sest tegelt on piletil prantsuses kirjas, et enne rongi sisenemist tuleb pilet komposteerida). Õnneks midagi hullu ei juhtunud, ta tahtis ainult mu passi näha. Ma mõtlen, et ta võibolla kontrollis mu rahvust – et kui kahtlane ma olen.. :D

Ja alles siis kui emme saatis sõnumi, et kuidas oli rongisõit mere all, jõudis mulle kohale, et see Pariisis-Londoni tunnel oli vee all :D Ma ei mõelnud kordagi sellele. Aga kuidas siis oli? Lihtsalt tavaline tunnel, pime.. Kõrvad läksid lukku, aga seda kiiruse pärast, ma arvan.

Seda ma võin öelda, et London meeldib mulle väga, kindlasti üks mu lemmiklinnadest ja ma võiks seal vabalt elad. Kuid siiski ei tekita ta mulle sellist TUNNET nagu Pariis…

(Pildid on picasas.)