Lühidalt...

Ma avastasin midagi eile. Nimelt selle, et elan postkaardil. Sõitsime ratastega järve äärde ja meid ümbritses imeilus loodus.. Iga hetk oleks võinud teha foto ja sellest omakorda postkaardi. Mul on nii kahju, et laiskuse tõttu ei viitsinud me pildistada, aga selle vea jõuab veel parandada. Järgmine kord.. Kuigi 60 km jalgratast on minu jaoks väga palju (siiamaani oli max a la 15-20 km ma arvan)... aga nii hull polnudki, kui kartsin. Tagumik on endiselt suht valus ja lõpp läks üsna aeglaselt (vastutuult), kuid ma olen siiski õnnelik, et otsustasime just rataste, mitte autoga minna. Õhtul premeerisime end suure rasvase pitsaga, sest no ega ilmaasjata ei saanud nii palju kaloreid kaotada=) Muideks, ma käisin ujumas ka! Päriselt (kaks meetrit ujusin)!! Kuigi megakülm oli :D

Laupäev oli peaaegu samasugune päev, järvede asemel olime ühe saksa tüdruku Judithi tagaaias, päevitasime ja grillisime. Mõnus. Ainult ploomisiider oli idüllist puudu..

Kaks asja veel eelmise nädala lõpust. Nimelt avastasin, et Hollandi haridussüsteemis on suur lünk. Just nemad ei tea, kus Eesti asub. Ma olen kohtunud juba väga mitme sellisega. Ja siis nad arvavad veel, et me oleme megapisike riik, kuigi tegelikult peaks Eesti ja Hollandi pindalad suht samad olema. Teine asi on see, et ma olen viimasel ajal oma inglise keele headuse kohta päris palju komplimente saanud. No väga tore. Kuid tavaliselt järgneb komplimendile küsimus, kas me räägime inglise keelt Eestis? Sest no mismõttes nii väiksel riigil on oma keel..

Üks unepäev oli mul ka vahepeal. Kolmapäeva õhtul läksin enne kella ühtteist magama!! Ärkasin vara, sest kaheksast algas kool. Pärast esimest kahte loengut tulin koju ja magasin veel. Kell 14 läksin prantsusesse, pärast seda uuesti magama, siis paariks tunniks üles ja uuesti enne kella ühtteist magama. Ma ei tea, kust selline unevõlg tekkis..

Täna aga pole üldse nii ilus ilm enam. Õnneks. Aeg ettekannete ja eksamite jaoks jälle...

Il fait chaud

Kogu nädal, mille ma olen tagasi Troyes’s olnud nüüdseks, on möödunud päikest ja suve nautides. Jah, suve, mitte kevadet. Lühikesed püksid, seelikud, kleidid, sandaalid jne on kapist väljas igatahes. Laupäeval pidasime piknikku ja kõigil ülejäänud päevadel olen kusagil pargis raamatuga tsillinud või jooksmas käinud. Eile oli meil lausa hommikusöök päikse käes. Ärkasin kell üheksa, et minna Rebekka aeda hommikut nautima. Ma polnud teda ja Ricardat ehk mu lemmikuid saksa tüdrukuid mitu nädalat näinud ning meil oli vaja üksteist kõige toimunuga kurssi viia. Plaanime sama esmaspäeval korrata.

Kooli mul peaaegu et polegi. Ei esmaspäeal, teisipäeval ega täna (selle-eest homme-ülehomme pikad päevad). Tegevust jätkub siiski piisavalt, kooliasjadeni ma ei jõua kohe kuidagi. Mu elu sisustavad hetkel päike & õues olemine, sport ja prantsuse keel. Aga ma ei tunne ennast sellepärast halvasti vaid pigem just hästi. Muide, prantsuse keel sellepärast, et meil Leenaga pole sel nädalal (võib-olla pikendame aega) lubatud teineteisega inglise keeles rääkida, kui me kahekesi oleme. Ja ma olen positiivselt üllatunud, kui hästi me hakkame saame. Päris kõigest rääkida ei suuda, aga selle jaoks kehtestasime eile reegli, et õhtul üheksast kuni hommikul ülesärkamiseni võib olulisemad asjad inglises seletada.

Üks avastus. Klubide ja mitmete baaride turvamehed, baarmenid ja isegi omanikud on meil sõpsid. Eile lubati meil Cottonis personali wc-d kasuatada. Kas see on märk sellest, et oleme siin pisikeses linnas liiga kaua elanud?!

Barcelona

Barcelona on üks segu spontaansusest, lihtsusest, tunnetest, romantikast. Kultuurist. Muusikat ja tänavakunstnikke on veelgi rohkem kui Pariisis. Arhitektuurist. Gaudi looming annab linnale omapära ning seda pole võimalik millegagi võrrelda. Ma arvan, et iga inimene tunneb ennast Barcelonas hästi, sest seal on lihtsalt nii lihtne olla. Sõnadega ei saa anda edasi väikesti osagi sellest linnast. Piltidega ka mitte. Te peate seal lihtsalt ise ära käima!

Kuid sellegipoolest ma üritan. Üks minu suuri lemmikuid oli peatänava La Rambla lõpus olev sadam. Võib-olla tuli mul see tunne, sest ma polnud ju näinud merd.. eelmisest septembrist saadik ilmselt? Samuti meeldis mulle Montjuici mägi, mille otsas sai MURUL pikutada. Tegelikult oli sealt imeline vaade kogu linnale ning piisavalt väike kogus turiste. Barcelona põhilisest asjadest peab mainima muidugi Sagrada Familiat ning Parc Güelli, millest viimane jättis mulle fantastilise mulje. Kust inimene võtab sellised ideed?! Kuid need on vaid mõned üksikud kohad, mida nägime..

Peaksin rääkima ka meie reisi algusest Hispaania pinnal. Kui ma tavaliselt olen ette valmistatud, siis seekord absoluutselt mitte. Põhimõtteliselt me ei teadnud, kuidas kesklinna saada ja kus rongilt maha minna. Kui me ühes kohas lõpuks maha olime tulnud, ei teadnud me, kus me kaardil asume. No ja ilmselgelt ei teadnud me, kus meie hostel asub (aadressi mul polnud, vaid metroo nimi ja seletus, et Mäki ja KFC vahel). Kõik lõppes aga väga edukalt. Tuba jagasime kahe ameerikase, brasiillase, kahe prantslase ning sakslasega. Kõige olulisem fakt meie hosteil kohta oli aga hoopis see, et üle tee oli Vene pood ehk siis kohukeseeeeed!!!

Lisaks turisti mängimisele ja ringikõndimisele möödusid meie esimesed päevad Starbucksi kohvi juues, parkides tsillides ning erinevaid sangriasid proovides. Sõime värsket puuviljasalatit ja proovisime kebabi. Kata käekotist varastasti ära šokolaad!! Tal oli väike punane kott, mis ei käinud lukuga korralikult kinnigi, nii et ta hoidis seal ainult a la huulepulka ja salvrätte, kuid ühel hetkel juhtus sinna ka šokolaad. Ja ilma me tast jäime. Siiamaani osa minust arvab, et kaotasime selle ise ära, kui ilmselt siiski mitte. Ega vargal polnud aega kontrollida, mille ta kätte sai ning pärs paljud tädikesed olid eelnevate päevade jooksul Katat hoiatanud, et ta kotti rohkem silmas peaks..

Probleemid metrooga oli meie tavapärane osa päevast. Vahel me ei saanud lihtsalt läbi sealt väravatest. Ükskord läksime vale koha pealt maa alla ja jäime nii kahest kasutamata piletist ilma. Rongiga sõitsime valesse suunda jnejne. Kuid rongiga oli vaja sõita, sest kolm viimast ööd olime me väikses linnakeses Barcelonast 30 minuti kaugusel ühes villas nimega No Worries. Seal oli kõik olemas – suur maja, bassein (ei julgenud kasutada, vesi oli liiga külm), grillimise ala, tenniseväljak (kuhu me suurtest plaanidest hoolimata ei jõudnudki) ning baar keldris. Seltskond oli ka väga rahvusvaheline – firma omanikeks kaks hollandlast ning üks inglane. Lisaks veel hollandlane, inglane, austraallane, kask ameeriklast, kaks poolakat.. kass ja koer. Sai vist kõik.

Esimesel õhtul villas võeti meid vastu väga vürtsika curryiga (Kata kõht valutas sellest veel mitu päeva hiljemgi:D) ning siis viidi mingisugusesse suurde saali hispaanlaste keskele jalgpalli vaatama, sest toimus Meritriteliigas oluline mäng Barcelona ja Real Madridi vahel. “Me” võitsime 2-0, jeeiii!! Nii et see õhtu lõppes baaris (noolemängu ja korvpalliga). Pühapäev algas šampuse ja pannkookidega :) Terve päeva mõnulesime basseini kõrval päikse käes (täna kõik koolis ütlesid mulle, et ma olen nii pruun!!) ning pärastlõunal grillisime, millele järgnes neljatunnine siesta. Imeline hispaanialik päev. Esmaspäev oli šopingupäev ja võib öelda, et lausa edukas šopingu päev. Et kõik asjad mu väiksesse käsipagasisse ära mahuks, tuli saunalina ja katkised kingad Hispaaniasse jätta. No vahet pole, Eestisse poleks neid nagunii võtnud. Mainimata ei saa jääda fakt, et leidsime ka Primarki Barcelonast! Ma siin enne googeldasin seda ja nende kodulehel oli kirjas, et ühtki poodi neil Barcas pole..

Eile aga lendasime tagasi koju (et alustada uute reisiplaanide tegemisega :) kusjuures, lennud olid meil Kataga peaaegu samal ajal, tema oma oli poolteist tundi varem. Mis te arvate, kumma lend hilines? Muidugi minu oma. Sain kõigepealt lennujaamas igavleda ja siis rongi peale joosta. Jälle. See hakkab juba tavaliseks saama minu puhul..

PS! Pildid on nagu ikka Picasas.

Paris, je t’aime

Alustame sellega, et Pariisis rongilt maha tulles avastasin, et mul on mõlemas kingatallas auk. No tere hommikust... Hiljem kuulete, mis neist kingadest edasi :D Ilm oli meil Pariisis imeilus! Peaaegu kogu aeg paistis päike, vihma kätte jäime vaid ühe korra ning kraadiklaas ühe maja seinal näitas 32 kraadi! Reaalselt siiski nii palju polnud, kuid 25 kraadi võis teisipäeval päikse käes olla.. Pariisis veetsime pool aega parkides tsillides ja piknikku pidades, teise poole kõndisime ringi. Nägime ära kõik põhilised asjad, millest ma olen teile juba sada korda kirjutanud. Lisaks veel käisime vaatamas vana amfiteatrit, millest Siljalt kuulsin. Tahtsime minna ka katakombidesse, kuid saba oli liiiiiiiiiiga pikk ning ootamine polnud see, kuidas me tahtsime päikselist pärastlõunat veeta. Selle asemel tsillisime kaks tundi Luxemburgi aias. Nägime ära ka Jardin des plantes’i, mis minu meelest on Pariisi ilusaim aed. Viimasel päeval jalutasime Bologne metsa (otsetõlkes) juurde, kus ma polnud veel varem käinud. Sealt leidsime korraliku võsa, eesti mõistes :D Edasi aga läksime ärikvartalisse. Aga et siis neid muid tavalisi turistikaid ei hakka mainima...

Kõik oma lõunasöögid veetsime Pariisi erinevates parkides, kusjuures avastasime, et muru peal istumine oli igal pool keelatud. Selle pärast saime mitu korda sõimata, pluss veel ükskord hakkas mingi tädi mu peale karjuma puu all pildi tegemise pärast. Kuid viimasel päeval leidsime omale muru! Võsa kõrvalt. Kindlasti oli seal ka istumine keeatud, aga meid ei huvitanud. :D

Meie Pariisi päevad olid täis muusikat, erinevadi showsid, tantsuetendusi jne. Seda kõik lihtsalt leiab seal iga nurga tagant :) Eriti kui kevad on kätte jõudnud. Ühel õhtul sai koos Leena ja Lottaga Katale tutvustatud ka kurikuulsat nn paljaste meeste baari ehk Latin Cornerit. Vahepeal oli tootearendus toimunud, muuseas kelgutasid tüübid mustades kilekottides märja põranda peal. Kuid detailidesse ma siinkohal ei lasku. Sellele järgnes aga pildimaraton öises Pariisis. Lühidalt kõik. Ei oska lihtsalt enam emotsioone sõnadesse panna..

***

Selle ma räägin veel siin ära. Nimelt meie reisi algus Barcelonasse oli juba üsna “huvitav”. Oleks pidanud kohe jõudma järeldusele, et Barcas pole mõtet metrood ega ronge kasutada, sest me lihtsalt ei oska :D Nimelt Gare de Nordis suurest õnnest, et leidsime õige platvormi, istusime kohe rongi peale. Seal sees aga alles avastasime, et see liin läheb ühes kohas kaheks ja vaid üks neist läheb lennujaama ja me ei tea, kummas rongis me oleme. Kahtlust äratas fakt, et kellegil polnud kohvreid.. Well, mis seal seal ikka, üheks hetkel saime peatuse järgi aru, et olemegi vale rongi peal. Järgmises läksime maha, kus tore onu meile kohe seletas, kuidas nüüd edasi.. Ilmselgelt polnud me esimesed, kes selle vea tegid :D

Mademoiselle Humal chez moi

Sellest kaugest ajast ei mäleta enam keegi midagi, kuid sellegipoolest mõned märksõnad:

*kuidas ma LAUPÄEVA hommikul kell 8 üles ärkasin, et terveks päevaks kooli minna, kuid professor ei ilmunud kohale
*Saaremaa leib, Kalevi kommid, Merevaik, Starbucksi kohv, Cadbury šokolaad
*pikad jutuajamised
*kokandusimed
*varahommikused kojujõudmised
*telefonivargus
*ühe mu prantsuse keelse aine eksam (inglises õnneks), aga ma kukun läbi selle tõenäeliselt
*filmid
*natuke turisti mängimist ja natuke šopingut

Kata armastus prantsuse keele, kultuuri ja inimeste vastu igatahes suurenes, ma arvan.