Londoni tänavad ja Charlotte St Blues Bar

Siit ta tuleb – minu tripp Londonisse. Algas ta laupäeval hommiku nautimisega (olin üksi kodus) ja küünte punakseks lakkimisega. Kõigepealt sõitsin rongiga Troyes’st Pariisi Gare de l’esti, kust edasi metrooga Gare de nordi. Siinkohal tahakski tänada seda geeniust (ennast), kes mõtles, et ostab ikka kohe kaks metroo piletit. Sest tagasi tulles poleks ma jõudnud seda teha. Kuid sellest hiljem. Ma ei tea, kas Nord on Pariisi suurim rongijaam, kuid ta oli piisavalt suur, et ma ei saanud mitte midagi aru. Pärast 10 minti tiirutamist mõistsin, et ma pean ühe korruse võrra kõrgemale minema hoopis. Ning siis algas kadalipp rongile pääsemiseks. Ma ei tea, kas asi selles, et Suurbritannial on Schengeniga mingi oma eraldi teema või midagi muud, igatahes kõigepealt kontrollis üks onu mu pileti õigsust. Seejärel kontrollis piletit masin. Siis Prantsusmaa piirikontroll, siis Inglise piiril passikontroll. Siis pagasikontroll nagu lennujaamades. Ning lõpuks veel üks piletikontroll, et ma ikka õigele rongile läheks. Ausalt öeldes on Eestist Inglismaale lendamine lihtsam, ainuke pluss on see, et rongiga saab kesklinna.

Londoni rongijaamas oli mul vastuvõtukomitee juba ootamas. Jooksin Marjut ja Katat kallistama - nagu filmis :D Sealt jalutasime Kata ühikasse koos ühe väikse kõrvalepõikega, nimelt nägime avatud uksest mingisugust suur gospelkontserti ning läksime ka kuulama. Meiega koos oli seal umbes 7 valget inimest :D Kui laulud olid imeilusad, tekitasid kananahka igatahes.. Jumalateenistuse algades põgenesime..

Õhtu läks edasi prantsuse veiniga, hallitusjuustu ja viinamarjadega. Üle pika aja sain eesti keeles rääkida inimesetga, kes tunnevad mind kauem, kui kaks kuud. Teemaks meie kursus ning HTG elu ja palju muud. Aeg lendas nagu ma ei tea misasi, Helen tegi kõigile tüdrukutele kiire meigi, väike fotosessioon Marjuga ja nii me välja läksimegi. Kõigepealt pubisse nimega The Court, kus meile müüdi joogid, kuid keegi ei vaevunud mainima, et nad sulgevad koha viie minuti pärast. Nii et nad suht peksid meid välja sealt juba lõpuks. Aga ega me alla anda siis ei saanud, läksime järgmisesse kohta – Charlotte Street Blues Bar. Mulle väga meeldib see koht, elav muusika ja mõnus seltskond. Ning ägedad baarmenid – esimesel õhtul sain kolm kokteili vähem kui kahe raha eest. Mitte et ma oleks sellest ise aru saanud.. Hiljem tuli välja, et see tüüp on tglt omanik/juhataja..

Pühapäeval käisime Regent’s park’is sügist nautimas, sealt edasi jalutasime Primrose hillile Londoni vaadet nautima ning tagasi tulime Camdeni kaudu. Vaadake pilte, need räägivad rohkem meie päevast. Pärast seda olime nälga suremas, tõime omale pitsat ning nautisime viimaseid hetki Marjuga, sest ta läks kohe pärast seda ära :( Õhtu sisustasime sellega, et üritasime leida baari, mis oleks pühapäeva õhtul lahti. Uskuge või mitte, aga see oli päris raske ülesanne ja ma tuletan meelde, et ma olin Londonis!?! Lõpuks siiski leidsime mitte väga kaugelt ühe teise jazzi baari, mis osutus üsna väikseks urkaks, kuid muusika oli päris hea ning me jäime sinna veidiks ajaks. Õhtu tipphetk oli vist see, kui meid mingid ameerika tüübid meid sebima hakkasid. “Misasja, see on teie esimene baar täna õhtul?” :D

Esmaspäeva hommikul läksid Kata ja Helen kooli, mina samal ajal jalutama Sohosse ja sinna ümbrusesse. Avastasin, et kui muidu viivad kõik teed Rooma, siis Londonis viivad kõik teed Piccadilly Circuseni. Kuigi ma ei plaaninud sinna üldse minna, jõudsin sinna kogemata lausa kaks korda :D Pärast seda käisime Heleniga ja ostsime sünnipäevalapsele väikse koogikese ning valmistasime ette “piduliku” lõunasöögi pasta ja bolognese kastmega. Hiljem käisime Kataga Oxford streetil shoppamas (loe: trügimas). Liiga palju inimesi!! Primark oli nii pungil rahvast, et otsustasin kohe sinna järgmisel hommikul uesti tulla. Meie shoppamine oli üldiselt edutu, Kata vist midagi ostis..? Eeeääää... ma tean, et midagi ta ostis, aga ma ei mäleta :D Käisime ka Starbucksis lattet joomas, sest ma olen sõltuvuses sellest. Ma olen jumala kindel, et maailmas on ka paremat kohvi olemas, kuid mina armastan Starbucksi :D Päris õhtul olime veidi aega kodus, Helen tegi meile meigi ning lõpuks läksime jälle sinna Charlotte St Blues Bar-i. Istusime leti ääres, nii et ilmselgelt olime baarmenide tähelepanu keskpunktis. Lisaks kokteilidele, mis me ise ostsime, saime ka tasuta shotid mingit kollast asja, mis oli täiega hea. Ma pean ütlema, et neil on seal hea strateegia kliendilojaalsuse tõstmiseks. Kõigepealt me maksame kokteili eest ebanormaalselt suure summa, kuid tegelikult saame suure tõenäosusega teise joogi veel selle eest. Samal ajal enesetunne paraneb – ma olen nii ilus, et baarmen andis mulle tasuta joogi. :D Targad.. Aga jah, supermõnus õhtu oli=)

Teisipäeval tegime me mida? Kes seda enam mäletab? Ahjaa, Kata oli koolis ja mina käisin shoppamas. Primarkis ilmselgelt, sest cheap is good. Ma seisin sabas vist üle tunni aja kokku, kuid vähemalt ostsin ka midagi: uue koti käsipagasiks, hommikumantli, kodupüksid, hunniku pesu, kõrvarõngad ja veel mingeid väikseid asjakesi.. Pärast tõime Kataga omale nämmad kanapirukad ja tsillisime ühikas. Pärast seda läks preili ma-ei-lase-midagi-üle jälle kooli ning mina jäin koju passima. Kuni tuli sõnum, et poodi oleks vaja minna, sest meil pole kurki ja tomatit. Nii me siis Heleniga poodi läksimegi.. Koju jõudes tuli uus sõnum – Kata ütles, et tal läheb koolis tund aega kauem.. Nojah siis, ma läksin Piccadilly juurde Waterstone’i (tegemist on Euroopa suurima raamatupoega) aega viitma. Koju jõudsime Kataga peaaegu samal ajal, et süüa teha ning veini juua. Pärast seda näitasid nad mulle Student Unini baari, kus esinesid kaks tudengibändi, kellest esimene oli täitsa hea, kuid kahjuks nägime me ainult kahte viimast lugu. Teine bänd aga oli üsna...eee... halb :D Ainuke, kes oli siukse näoga, et ta tahab seal lava olla, oli trummar. Kuid kunagi võib neist veel asja saada, nad noored ju alles (umbes 18, ma arvan.. kuigi Veix oli 18aastasena sada korda parem, nii et palju lootust ma neile ka ei anna :D).

Kolmapäeval ostsime omale metroopiletid. Metroo on ikka küll ebanormaalselt kallis Londonis, ühe sõidu pilet oli mingi 5 naela vist (Pariisis 1.60 eurot)? Päevapilet, mille meie ostsime, oli 5.60 naela. Röövlid!! Kõigepealt sõitsime Notting Hilli (Hugh Granti ei näinud kahjuks) ja jalutasime seal ringi. Seal elaks küll, kuigi ma kujutan ette, et kinnivarahinnad on samad, mis Eestis. Ainult et naeltes. Käisime mingisugusel tänaval, kus oli turg ka. Ilmselgelt ma nime ei mäleta (Portobello, kontrollisin kohaliku tädi blogist). Jalutuskäigu lõpuks jõudsime Vene poodi, kust me saime EESTI siidrit, kohukesi, pelmeene, musta leiba ja veel mõnda muud asja.. Kodus tegime mõned võiLEIVAD (tegelikult sain ma leiba enne ka, Kata ema oli talle saatnud) ja puhkasime ennast välja päeva teiseks pooleks. Sest kui sa ostad nii kalli metroopileti, siis ei saa ju ometi kahe sõiduga piirduda. Seekord sõitsime Tower of Londoni juurde, vaatasime kaugelt Tower Bridge’i ning jalutasime läbi City of Londoni (sealt sai London alguse kunagi ammuammu) St Pauli katedraali juurde. Kusjuures, see ilmselt on mu lemmik linnaosa, sest ta oli just selline, nagu ma Londonit ette kujutasin varem. Pintsakutes tüübid tänavatel kiiresti punktist A punkti B jooksmas, ümberringi pilvelõhkujad, mis polnud üldse koledad, vaid lausa stiilsed. St Pauli juures külastasime järjekordselt Starbucksi ning pärast seda läksime koju. Õhtul oli meil raskusi otsustamisega, kuhu sel õhtul minna. Läksime lihtsama vastupanud teed – jälle Kata kodubaari. Seekord ühines meiega ka kolmas eesti tüdruk Vivika, kes käis ka Treffneris, kuigi mina teda sealt ei mäleta. Mis veel naljakam, tema teadis mind HTG ajast, kuid samas ei teadnud Helenit, kes oli temaga samas lennus. Loogika.. Istusime jälle strateegilise koha peale ehk siis baarileti äärde ning nautisime muusikat. Ilmselgelt saime ka seekord tasuta joogid – kokteilid nimega French Martini. Mõnus kokkusattumus :) Meiega hakkas rääkima ka üks kaabuga tüüp, kes väitis, et mäletab meid. Mina teda ei mäletanud, seega arvasin, et ta rääkis ainult Katast, sest tema oli seal ju enne ming ka käinud. Kuid Helen pärast rääkis, et see oli see sama tüüp, kellelt ma esimene õhtu kokteilid ostsin ja kes mulle kõvasti allahindlust tegi. Ilmselt oli tegemist koha omanikuga, kuna ta rääkis, kuidas talle on oluline mõnusa õhustiku loomine jne. Samuti arvas ta, et pole ühtki põhjust, miks ma peaksin järgmisel päeval tagasi Prantsusmaale minema.. Nojah, ega ma ise ka neid väga ei leidnud, kuid pilet oli mul olemas..

Neljapäeval magasin ma kaua. Ärkasin napilt enne seda kui Kata koolist koju jõudis. Tegime veel väikse ringikese linna peal, käisime ühe UCLi (University College London) õppehoone juures ja möödusime ka British Museumist. Lõpetuseks kohvi Cafe Neros, kus arutasime Kataga kultuuride erinevuse üle. Eestis lähed kohvikusse - üks latte palun. Vastuseks saad: 25 krooni. Ja see on üldjuhul suht kõik. Mujal aga teenindajad räägivad sinuga ja mitte ainult sellest, millist kohvi sa tahad. Ma olen sellega siin nüüdseks juba nii harjunud..

Pärastlõunal saatsid Helen ja Kata mu rongile ning algas minu tagasisõit, mis ei möödunud ilma vahejuhtumiteta. Esiteks, enne kui rong liikuma hakkas, otsisti juba arsti. Viimaes vagunis oli mingi probleem, lõpuks nägin, kuidas üks mees sealt välja toodi ning hiljem tuli talle pere järele. Aru ma täpselt ei saanud, mis tal viga oli. Igatahes, siis hakkasime liikuma. Rong jäi Pariisis hiljaks kuskil 13 minutit, aga minul oli kahe rongi vahel täpselt 26 minutit, mis oleks piisav olnud iseenesest. Kuid 13 minutit... ma mõtlesin, et no mis seal ikka, pole mõtet väga üritadagi, ma ju ei jõua. Kuid see oli viimane rong Troyes’sse ning ega mul polnud väga kusagile ööbima ka minna, nii et otsustasin proovida. Ma jooksin siukse turboga metroosse ja sealt üles Gare de l’estis, kontsadel muidugi.. Aga ma jõudsin rongile!! 13 minutiga ühelt rongilt teisele – ma olen rahul endaga. Kuna mul oli nii kiire, siis ma muidugi ei komposteerinud oma piletit enne rongi minekut. Kusjuures, ma ei saa siiamaani aru, miks ma seda tegema pean, sest eelmine kord ma ostsin ka Pariisis automaadist pileti ning ma ei komposteerinud seda kusagil. Ja piletil on ju kindel kuupäev, kellaaeg.. Kui kontrolli-onu tuli ning küsis, kas ma piletit ei komposteerinudki, tegin ma eriti lolli turisti näo pähe ja väitsin, et ei saa prantsuse keelest mitte mõhkugi aru. (Sest tegelt on piletil prantsuses kirjas, et enne rongi sisenemist tuleb pilet komposteerida). Õnneks midagi hullu ei juhtunud, ta tahtis ainult mu passi näha. Ma mõtlen, et ta võibolla kontrollis mu rahvust – et kui kahtlane ma olen.. :D

Ja alles siis kui emme saatis sõnumi, et kuidas oli rongisõit mere all, jõudis mulle kohale, et see Pariisis-Londoni tunnel oli vee all :D Ma ei mõelnud kordagi sellele. Aga kuidas siis oli? Lihtsalt tavaline tunnel, pime.. Kõrvad läksid lukku, aga seda kiiruse pärast, ma arvan.

Seda ma võin öelda, et London meeldib mulle väga, kindlasti üks mu lemmiklinnadest ja ma võiks seal vabalt elad. Kuid siiski ei tekita ta mulle sellist TUNNET nagu Pariis…

(Pildid on picasas.)

Tund ja 43 minutit rongini..

Mis viimasel ajal huvitavat toimunud on? Mitte midagi väga erilist. Töllerdamine kooli, kodu ja kesklinna vahel, sest tegelikult ma tahaks juba LONDONIS olla!! Mõned tunnid veel..

Midagi mul siiski on rääkida ka. Näiteks avastasin ma, et ma saan saksa keelest nii palju aru, et ma vahel enam ei mõika, kui sakslased ingliselt saksale ümber vahetavad. Ma olen siin päris tihti sakslastega koos ja neile ju nii meeldib oma keeles rääkida. Tõeline keelekompot :D

Minu turismi ja ettevõtluse õppejõule meeldib ka Gilmore Girls!! Ja ta rääkis meile, et esimene Apple’i arvuti oli valmistatud puust. Huvitav kuidas see välja nägi..

Mulle meeldivad üldjuhul ained siin, nad on kuidagi palju praktilisemad kui Eestis. Palju huvitavaid fakte ja niisama arutelu, mitte lihtsalt teooria põheõppimine eksamiks.. Kuigi esmaspäeval ma surin koolis, mul oli kümnest seitsmeni kool ja viimane ots möödus nii nagu tavaliselt Eestis, kui Raiki rõõmsalt teatas: 72 minutit lõpuni.. 63 minuti lõpuni.. 48 minutit lõpuni.. jne :D

Prantslastel on t-särgi hullus. Ja käepaelte hullus. Kahe kuuga on mulle tekkinud 3 tasuta koledat t-särki ning erinevate ürituste jaoks oleme saanud umbes 10 käepaela.

Ja siis on siin veel üks kolmas hullus ka, aga see pole prantslaste oma, see on meie oma. Nimelt on vaja alati fotosid teha! KÕIGEST! Ja igaüks oma kaameraga. Nii et kui pildil on 7 inimest, tuleb seitse korda pilti teha. Oi see ajab mind närvi alati :D Ja samas see tähendab ka, et ma olen umbes miljoni pildi peal, mida ma pole näinud ja mul pole õrna aimu, kui töllakas ma välja näen seal :D

Veel üks huvitav fakt – nimelt pärast ainete valimist oli meil olemas konktreetne tunniplaan siseveebis, ma kirjutasin selle omale korralikult päevikusse üles ja selle järgi olen teinud kõik muud plaanid. Kuid nüüd ained lihtsalt kaovad iseenesest tunniplaanist ära või muudavad aega ning keegi otseselt ei teata meile sellest. Ja see, et ruumid muutuvad, on igapäevane nähtus. Iga hommik tuleb esimese asjana Intraneti külastada ja kontrollida..

Neljapäeval käisin UTT Halloweeni peol, kus nad üritasid meile selgeks teha, et me ei saa sisse, kui me neile mingisugust semestritasu 15 eurot ei maksa. Mis oleks idiootne olnud. Kuid siis ilmus kusagilt mingi tüüp, kes tahtis, et ma teise laua juurde piletit ostma läheks. Ma ei saanud üldse aru, mis ta tahab must, aga lõpuks sokutas ta salaja mu käe ümber sissepääsu tagava käepaela ja käskis kiiresti edasi järgmisse ruumi minna. Ma ei saa siiamaani aru miks.. Ja rohkem ma teda ei näinud ka.

Ja eile käisin Florant’i (üks kolmanda kursuse tüüp) sünnipäeval, mis oli tüüpline prantsuse stiilis õhtu. Punane vein ja juust, nämmmm...

Muide, sel nädalal oli mul palju mõnusaid Skype’i vestlusi. Mõned südamlikumad, mõned lihtsalt naljakad :D Aitäh teile ja aitäh neile, kes Skype’i leiutasid :)

Aga nüüd ma hakkan vaheaega nautima -13 vaba päeva. Ok, 12 on alles veel...

Disneyland

Eile tundsin ennast jälle nagu väike laps. Käisime Disenylandis!! Lapselik rõõm kõigest! Ameerika mäed olid meie lemmikud! Käisime kolmel erineval vist, millest üks oli pärispäris õudne. Space racket või midagi sellist. Kinnises hoones oli , nii et meil polnud õrna aimu ka, mis meid ees ootab. Sööstsime sõna otseses mõttes pimedusse. Ilmselgelt oli meil vaja Dorotheaga rongis esiritta ka istuda. Aga elamuse mõttes oli see hea idee, ma arvan. Tglt ka, et jumala õudne oli, aga sellegipoolest tahtsime uuesti minna. Pärast muidugi enam nii hull polnud, sest me juba teadsime, mis meid ees ootab. Liiga palju ma ei räägi, sest see rikub üllatusmomendi ära. Kui te ükskord oma lastega sinna lähete...

Aga ausalt öeldes lastega küll sinna ei läheks. Esiteks on pooled asjad isegi minule hirmsad ja teiseks kogu see ootamine ajab HULLUKS. Enne igat asja pidime ootama 30-45 minutit ning selletõttu jäi tegelikult üle poole nägemata ja proovimata. Õhtul alles kuulsime, et meie piletiga sai tegelikult fast track’i kasutada, mis tähendas, et me poleks üldse nii palju pidanud ootama. Geeniused!!

Viimane tund aega jalutasime me niisama ringi, väljas oli pime ja kõik kohad olid tulesid täis. Täpselt nagu jõulud ajal! Nii ilus oli :) Pluss veel see, et kõik poed olid jõuluasju täis... Jõulutunne oktoobris?! see on midagi uut mu jaoks...

Muide, panin pilte ka Picasasse.

Kool

Kirjutan natuke koolist ka, sest ausõna, ma käin seal. Peaaegu iga päev. Keskmiselt on mul 2 korda 1,5 h kooli päevas, vahel 4 korda, vahel vaba päev. Siin loenguid/prakse/seminare eraldatud pole, aga samas pole ka grupid nii suured, tavaliselt kusagil 30-40 inimest. Kohaolek on kohustuslik! Iga tunni alguses õppejõud kontrollib kõik nimed üle ja pärast pausi uuesti. Ja kui seal on palju Erasmuse omasid oma keeruliste nimedega, siis see on naljakas (nt hiinlased) ja võtab aega.

Mis mulle meeldib, on see, et õppejõududeks pole mingid konstantselt kohapeal passivad professorid, vaid inimesed, kes tegelevad igapäevaselt selle teatud teema küsimustega või on sellega varem pikemat aega kokku puutunud.

Kodus antakse meile teha vähe. Või siis palju. See oleneb nii palju ainest, mõnes on kogu aeg midagi teha, lugeda, analüüsida, grupitööd. Leenal on järgmise viie päeva jooksul 3-4 erineva grupitöö meetingu’t, aga mul pole midagi.. Tuleb osata õiged ained valida :) Mul on hetkel vist kuskil viis ainet, mis tähendab, et umbes viis pole veel alanudki.

Prantsuse keel

Mulle muidu need tunnid meeldivad, aga vahepeal me teeme liiga palju mingit arusaamatut grammatikat ja õpime liiga vähe sõnavara. Ning onu õpetajale meeldib väga inglise keeles rääkida. Aga vähemalt ei anna ta meile kodutööd :)

Intercultural management (ma ei oska seda tõlkida)

Õppejõul on suuri probleeme korra loomisega ruumis (õpilased on seal INBA programmi ehk rahvusvahelise juhtimise õppekava teise aasta omad, st 19aastased LAPSED), kuid aine iseenesest on vist kõige huvitavam minu senistest. Näiteks üks päev rääkisime stereotüüpidest ning Erasmuse omad pidid omadussõnu ütlema, mida nad arvavad prantslastest. Hädaldamine, mustus, sõbralikud, stiilsed, romantilised jne. Ja siis tõusid kõik prantslased püsti, õppejõud ütles omadussõnu ning igaüks, kes arvas, et see ei käi tema kohta, pidi istuma. Loogiline, et kõik istusid lõpuks ja stereotüübid on valed, ma teadsin seda ju ennegi. Kuid sellegipoolest mulle meedis see katse. Rääkisime ka välismaale kolimisest ja selle faasidest, kõik osutab sellele, et mina olen endiselt honeymoon’i (mesinädalate) faasis. Ja ma kavatsen siia jääda!! Mida te teeksite, kui keegi külaline toob teile kommikarbi? Kas avate selle õhtu jooksul ja pakute kõigile? Mina teeks suure tõenäosusega nii. Soomlased, prantslased ka. Sakslased topiks selle kuhugi kapi otsa ja kui neile ei maitse need kommid, siis nad võtaks selle sama karbi kaasa järgmine kord külla minnes. Araabia poiss aga solvuks ja lahkuks külast, kui talle pakkuda neid komme. Sest kui talle esimesena pakkuda, oleks see nagu katse, kas need on mürgitatud kommid. Vot nii on. Igatahes väga huvitav aine, mida Eestis võibolla polekski nii hea õppida, aga siin on meil igast rahvusest inimesed koos ja näiteid tuleb nagu Vändrast saelaudu (ma olen alati tahtnud seda väljendit kusagil kasutada:D).

Introduction to international human resources management (seda ka ei oska hästi tõlkida)

See on samuti väga huvitav aine ja ma olen tark ka seal, esimese kahes ülesandes sain 3 punkti 3st ja 7,5 punkti 8st. Õppejõud on ka tsill, näiteks ütles ta, et naise olemasolu on mehe jaoks probleem. Tänks täiega. Ja näiteks tean ma nüüd, et Prantsusmaal pole tööle minnes olulised sinu eelnevad kogemused, vaid kool, mille lõpetasid. Pluss palju muid huvitavaid fakte.

Global strategy (globaalne strateegia?)

No see aine on kõige igavam kõigist, kuid siiski on ta tunduvalt huvitavam kui Kaldaru mikroökonoomika või Kaia Kase finantsi loengud. Kuid siiski on ta üsna mõttetu (ma olen paremaga harjunud siin lihtsalt). Aga vähemalt õppejõud on naljakas.

Ethics and entrepreneurship (eetika ja ettevõtlus)

See aine oli meil täna esimest korda ning selle asemel, et lihtsalt eetikast meile rääkida, tegi õppejõud küsitluse ja analüüsi ning nüüd me teame, et me pole üldse eetilised. Ma juba ootan, mis me järgmine kord teeme :D

Entrepreneurship ja turism

Väga huvitav aine, vääääga huvitav aine. Võibolla. Toimus samuti täna esimest korda. Meile üllatusena prantsuse keeles. Ma ei tea, mis teeme nüüd, ilmselt loobume sellest ainest, kui international office meile midagi head välja ei mõtle.

Pariis

Hommikul ärkasime kaheksast ning läksime 10.13 rongiga Pariisi. Põhimõtteliselt läksime Leenaga kahekesi, aga samas rongis olid veel kolm poissi meilt ja Susanne, Anna, Emma, Marika, My. Nii et meid oli palju, sest me otsustasime tüdrukutega jääda alguses. Käisime St Germainis, üks prestiižemaid linnaosasid, mis on kuulus oma kohvikute pärast. Sealt jalutasime Notre Dame’i juurde, Hotel de Ville’i juurde ja Pompidou keskuseni. See kõik võttis muidugi tunde aega, eriti kuna meid oli nii palju ja igaüks tahtis mingisse kohta midagi vaatama minna. Muide, IloveParis slogani asemel on nüüd uus, “I was in Paris” ja see meeldib mulle palju rohkem. Kuigi ta on kallim ka ilmselgelt. Sama tuleb teiste linnadega ka kusjuures. Kusagil seal otsustasime Leenaga, et lähme pooleks tunniks shoppama, sest olime Les Halles’i juures ja seal on nii palju poode, et me Siljaga eksisime ära seal ja sama juhtus ka nüüd. Natuke aega olime seal, kuid asi oli üsna lootusetu, laupäeva pärastlõuna ja Pariis. Poodides pole ruumi!! Siis tuli suur nälg. Läksime mingisugusesse creperie’sse sööma, võtsime kana paninid ja siidrid, mis olid odavad. Siider serveeriti meile väikestes savikausikestes, mis on ilmselt Normandia traditsioon. Igatahes oli see väga huvitav (kahtlane) ja me ei maksnud kokkuvõttes üldse nii palju (Pariisi kohta). Sealt läksime metrooga tagasi St Germaini, kus elas Leena sõber, kelle juurde pidime ööses jääma. Me ootasime tüüpi St Germain place’il umbes tund aega, sest ta ei vastanud sõnumitele, ei võtnud kõnesid vastu, kuigi meil oli kellaaeg kokku lepitud. Meil oli juba mitu alternatiivplaani valmis mõeldud, aga lõpuks ta tuli. Tüüpiline prantslane, ootamine on siin sama tavaline nagu juustu söömine. Läksime tema juurde, jõime veini, vahetasime riided, tegime meiki ja tsillisime. Me tahtsime minna varem linna, et Eiffeli juurs pilte teha, sest emme ütles, et Eiffel on punastes tuledes hetkel. Ja siis tahtsime minna kluppi nimega Du Plex, sest ma teadsin, et Läti poiss Juris läheb tol õhtul sõpradega kluppi Pariisis ja ma küsisin talt, millisesse nad plaanivad minna. Eiffeli juures tahtsime Leenaga pilte teha, aga mõlema fotokad olid liiga sitad, kusjuures siis ronisime ka üle aia muruplatsile, et otse torni ees pilte teha saaks. Suht targad tüdrukud. Aga me ei saanudki ühetegi head pilti. Torn ise oli imeilus!! Kahju ainult, et pool punastes ja pool valgetes tuledes oli, sest üleni punases oleks see veel imelisem olnud. Lihtsalt seisime korraks seal all ja vaatasime üles – super!! Miski, mis jääb meelde ilma pilditagi. Ja sealt läksime klubi poole. Seisime 15 minti sabas, just ukse juures nägime lätlasi ja jäime nendega rääkima ning ilmselt sellepärast või siis sellepärast, et meil oli neli poissi ja kaks tüdrukut, ei lastud meid sisse kluppi! Tol hetkel me ei saanud aru üldse, milles probleem on ja ega nad ei seletanud ka. No mis seal ikka, me ei andnud alla, läksime uuesti saba lõppu. Neil lihtsalt on seal siuke tung ja kõik nagunii sisse ei mahu ning sellepärast nad võivad täiega valida inimesi. Pärast mitmed tüübid seletasid meile loogikat. Passisime pool tundi jälle sabas, seekord saime sisse. Aga seal oli kolm korrust, kolm erinevat pidu põhimõttelistelt, ma olin vahepeal väga segaduses, et kus ma nüüd olen :D Hea, et Leenaga kahekesi olime, sest ühel inimesel suudab silma peal hoida ja ühte võin oodata ka, kui ta suitsetab. Igatahes pidu oli väga lahe ja lõppes kell 7, kui meid klubist välja aeti!! Ja siis tuli hommikusöök Champs-Elysees’l, kui teised inimesed pühapäevahommikusel jooksutiirul olid :) C’est la vie!

Väljavõtted elust:

*ma tegin lihapallidest hakkliha
*aastal 2020 on 50% prantslastest pensionil
*prantslased pidavat valetama palju ja neile meeldib kommunism ning nad ei tea midagi maailma ajaloost
*üleeile oli siin 26 kraadi sooja!
*prantsuse tüdrukud on liiga hullud, et olla suhtes saksa poistega (proovitud ja tõestatud)
*teisipäeval käisin maailma kõige kahtlasemas aeroobikas, selleeest kolmapäeval ja eile käisin jõusaalis ja see oli niiiii mõnus :)
*kolmapäeva õhtul oli minu esimene äike Prantsusmaal
*minu saksa keelel on charming accent
*tutvusin eelmisel nädalal teise Eesti tüdrukuga, jep, uskumatu, kaks eestlast nii pisikeses linnas!! Lisaks temale tutvusin veel hunniku lätlastega, kes ei tea, et neil on kuus varvast.

Homme saab kuus nädalat mööda päevast, mil ma tulin Prantsusmaale ning selle tähistamiseks lähme Pariisis :) Kuus nädalat on muutnud nii mõndagi. Kui alguses meeldisid kõik kõigile, siis nüüd võib kuulda, kuidas ühele ei meeldi ta korterikaalsased ja teisel on mingitest inimestest kõrini jne. Aga ma arvan, et see on täiesti normaalne nähtus, kui pannakse täiesti suvalised inimesed koos elama. Minul on selles suhtes vedanud, et Saksa tüdruku Melaniega ma küll ausalt öeldes väga palju ei suhtle, aga ta ei häiri ka mind üheski mõttes. Leena selle-eest oleks nagu mu sõbranna juba viiendat aastat, me teame nii palju teineteisest ning me oleme vägagi sarnased, võib-olla sellepärast meil ongi lihtne suhelda. Me ei tee elu keerulisemaks kui ta on.
Ja esimesed paarikesed on ka tekkinud...
Ma ootan huviga, kuidas see aasta jätkub :)

STUPRE

Üleeelmise neljapäeva õhtul algas STUPRE (esmaskursuslaste integreerimiseks mõeldud nädalavahetus, kuhu kõik Erasmuse omad on alati oodatud – meid läks sinna umbes 20, koos korraldajatega oli kokku kusagil 240 inimest). Kõigepealt oli meil pidu ESAAs, mis on ka üks Groupe ESC Troyes hoonetest, kuid kui ma nüüd järele mõtlen, siis ma küll ei tea, kus seal see õppetöö toimuma peaks – ideaalne peokoht oli. Edasi sõitsime 4 bussiga kusagile, sest ürituse asukoht on alati saladus. Prantslased on segased, terve 11 tundi, mis me bussis olime, me tantsisime ja laulsime ja karjusime (meie jaoks täiesti arusaamatuid asju). Magamine oli keelatud, kui üritasid, siis joonistati sulle midagi näo peale vms. Hommikul 12 ajal me lõpuks jõudsime kohale – Hispaania piiri lähedal asuvasse väiksesse kohta, mille nimi on Toreilles. Igatahes looduse poolest oli koht pigem hispaanialik, vaadake picasast pilte, te lähete kõik kadedudest lõhki :P Väljas oli 28 kraadi sooja, öösel käisin t-särgiga ringi, päeval päike paistis ning ühtegi pilve polnud näha ka. Kas ma juba mainisin, et see koht asus Vahemere ääres? Elasime väikestes kuut inimest mahutavates pisipisikestes majakestes (emme, ma arvan, et uude majja võime me ühte tuppa 8 voodit ka vabalt mahutada!), aga seal me väga palju ei viibinud, nii et polnud hullu. Elasin koos Leena, saksa tüdruku Anne, Isalndi tüdruku Eva (kas teate, et Islandil pole inimestel perekonnanimesid?) ja kahe hollandlannaga (Emma ja Susanne). Selles kompleksis oli ka umbes neli basseini, need allalaskmise jullad (ma ei tea kuidas ma neid nimetama peaks) ja päiksevõtmise toolid ehk siis kõik eluks vajalik=)

Aga kõik ei saa ju ilus olla – prantslaste korraldamine annab ikka kõvasti soovida. Esiteks polnud meil mingit plaani – kunagi ei teadnud sa, mis kell järgmine asi algab. Nii lihtne oleks panna ajakavaga paber seinale, aga ei, nemad jalutasid kogu aeg 35 majakest läbi. Hommikul käisid meid karjudes äratamas ja lasid veepüstoliga vett näkku (teine hommik olime targemad - panime ukse lukku). Süüa nad ka meile anda ei tahtnud, näiteks laupäeval oli hommikusöök kell 10 (reaalselt 11) ja järgmine kord saime süüa õhtul kell 20. Vahepeal nad jagasid meile natuke küpsiseid, aga ma ei tea, kus meie võistkond tol hetkel oli, igatahes mitte õiges kohas. Hea, et me piisavalt targad olime ja hommikul natuke sööki pätsasime..

Mõlemad päevad nägid välja sellised, et päeval olid erinevad tegevused, õigemini mängud võidu peale ja õhtul oli stiilipidu. Meil oli võistkond, mis koosnes minust, Leenast, saksa tüdrukust Janine’ist, Hiina tüdrukust Leticiast (see on ta prantsuse nimi, hiinlastel on siin kõigil prantsuse või inglise nimed. Küsite kust nad need said? Ise valivad..) ja kolmest prantsuse poisist ning ühest prantsuse tüdrukust. Millised mängud meil olid? Esimesel päeval olime rannas ja seal oli näiteks köievedu, kaugushüpe, inimeste tassimine. Siis selline mäng, kus pidime liiva sisse auku kaevama ja üks teine mäng, kus pidime suurte sukeldumislestadega ringi jooksma. Igatahes olid kõik need mängud üsna idiootsed ja meil oli üks öö vahelt ära jäänud, nii et me vingusime veits liiga palju. Eriti mu kaks hollandlannast elukaaslast. Aga tegelikult oli naljakas ja mitte vähe. Käisin Vahemeres ujumas ka. Esimest korda elus!! Vastikult soolane oli :P ja külm..

Õhtusöök oli õues, meil oli neli pikka lauda ja palju kisakära. Kujutate ette kui 240 inimest korraga kätega lauda peaksavad nii et veinipudelid kukuvad ümber või kui kõik need inimesed tõusevad toolidele, et laulda mingit laulu (need laulud kõlasid kõik nagu jalgpallilaulud, aga sõnad olid teised).. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud!

Pärast sööki oli pidu stiiliga afro-dysiac ja ma ei tea siiani, mida see tähendas. Kas aafrikalikke riideid või seksikaid riieid või mõlemat koos? Mina igatahes kasutasin pluusiks Leena lahedat salli. Aga kuna mu pea valutas ja kõik me olime üleväsinud, siis see pidu lõppes üsna kiiresti ära (pool 2, ma arvan).

Teist päeva alustasime päikse võtmisega basseini ääres ning ka esimesed tegevused toimusid seal. Näiteks pidime torust alla laskma ja basseini ääreni ujuma aja peale või sukelduma mingite jullade järele. Waterpolot mängisime ka ning paintballi, humanbowlingut (ma pean pilte näitama – see oli niiiiii naljakas) pluss veel mängud, mida ma ei suuda siin lahti seletada. Igatahes olid teise päeva tegevused ülilahedad! Ja kui me esimene päev kaotasime peaaegu kõik võistlused, siis teine päev me võitsime kõik võistlused peale ühe!

Teise õhtu peo stiil oli fluo ehk nii neoonriided kui anda sai. Minu särgiks sai seekord tagurpidi neoonkollane politseivest vms. Järjekordselt peate pilte vaatama, sest see pidu nägi nii ajuvaba välja.

Tagasisõidu põhisündmus oli minu ja saksa poisi Roberti jooksuvõistlus ümber bensiinijaama. Ma tegin sohki, aga kaotasin sellegipoolest. It was fun!

Igatahes oli mul huvitav nädalavahetus, nägin ühte uut osa prantsuse kultuurist.

ELA day

Üleelmine neljapäev oli ELA day. ELA on mingisugune heategevuslik organisatsioon, mis tegutseb mitmetes riikides, aga mina polnud tast midagi kuulnud enne. Igatahes pidime kõik minema linna värvilisi käevõrusid müüma 2 euro eest mingisuguse närvihaiguse ohvrite jaoks vms. Ma ei tea, sest ega nad inglise keeles seda kohta ei seletanud, mille jaoks me raha kogume. Kogu üritus oli üks imeline näide prantslaste organiseerimise oskustest. Nii ebaefektiivne kui olla saab, aga vahet pole, eesmärk oli vähemalt hea. Mina ja minu kolm prantslasest grupikaaslast olime ühes äärelinna megakalli mööblipoe ees, kus nende kolme tunni aja jooksul käis kaks inimest. Kumbki neist ei tahtnud midagi osta! Ülejäänud aja hüplesime tee ääres ja üritasime autosid peatada. Kokkuvõttes me müüsime umbes viis võru vist, juhuuu. Ausõna, ma oleks oma olematu prantsuse keelega läinud ja vähemalt üritanud mõnda inimest ära moosida, aga polnud sellist võimalustki.. Üleüldiselt läks üritus siiski korda, sest teistel olid üldjuhul paremad asukohad ning tasuta t-särgid saime ka (eriti rõvedat rohelist värvi, aga koristamise ajal saab kanda:D).

Sügis

Käisin jalutamas täna ja märkasin, et sügis on kohale jõudnud.. Siiani ma ilmselt ma ei vaadanud piisavalt hoolikalt ringi, et seda märgata. Kuid ilmateade lubab kolmapäevaks 23 kraadi :)

Väljas on sügis
Ja taevas on lehti täis
Ja puud ja puud ja puud ja puud on punased

(Jääboiler - Ja puud on punased)