Pühapäev Pariisis

Mäletate, kuidas ma olen nii mitu korda maininud, et mul on rongidega siin nii palju probleeme olnud, et ma lihtsalt ei tea ühtki uut sorti probleemi, mis tulla võiks.. Ma eksisin. Eile hommikul pidime me reisima esimeses klassis (ja maksma rohkem), sest kõik teise klassi piletid olid välja müüdud. No tere hommikust.. Vähemalt ma tean nüüd, mis on esimese ja teise klassi vahe? Toolid on teist värvi. Ja see on kõik!!

Sellisest algusest hoolimata oli mul üks mõnusamaid päevi, mis mul kunagi Pariisis olnud on. Reisikaasasteks olid Iga Poolast ja Petra Tsehhist. Käisime ära viimases kohas, mida ma tahtsin Pariisis näha (nii et põhimõtteliselt nüüd võib koju ära tulla). Selleks kohaks olid katakombid, mis oli minu jaoks midagi täiesti hämmastavat. Kilomeeter käike, kus seinad on kontidest tehtud ja mitte niisama, vaid sümeetriliselt laotud.. ning lisaks selle veel pealuudest tehtud südamed jne. Tundub hirmuäratav? Tegelikult polnudki, kolme minutiga harjusin ära.. võib-olla just sellepäras, et see oli kunst. Muide, seal on väidetavalt 6 miljoni inimese kondid... rohkem kui 4 Eestit?!?!

Hiljem peesitasime Luxemburgi aias päikse all, kuulasime jazz-kontserti, millele oli uskumatult halb asukoht valitud ning kuna seal tõesti polnud enam ruumi seistagi, läksime ära. Väike Starbucksi peatus ning jalutasime Pompidou keskuse juurde. See on see moodsa kunsti muuseum, mis mulle väga ei meeldinud, aga kokkulepe oli selline, et mina saan katakombidesse ja Petra Pompidousse. Kuigi seekord olid seal mõned uued näitused ja me polnud seal üle 1,5 tunni, nii et polnudki hull :) Siis jäi veel natuke aega söömiseks ja pisikestel tänavatel ringijalutamiseks, et kell kümme rongi peale minna ja magama jääda (isegi kontrollionu ütles meile “head ööd”, ta ilmselt nägi kui unised, me olime).