Alsace'i tripp

Tripist võtsid osa neli liiget: mina, mu tüditütar Silja, tubli Hyundai ning meie kõige olulisem abiline GPS TomTom. Tänud ka Robbie’le, Michaelile, Take Thatile, Evelin Pangele ning teistele, et me ei pidanud vaikuses istuma :D

Plaanidega alustasime laupäeval, kuid tol hetkel, kui pühapäeva hommikul autosse istusime, päris selged nad siiski polnud.. Esimese peatuse tegime selleks, et küljeaknaid veist puhastada, välja ei näinud enam. Päris esimene peatus aga oli sellises kohas nagu Brienne-le-Château. Lihtsalt märkasin seda nime kaardil ning googledasin – tuli välja, et seal on päris kena chateau. Otsustasime tsekata. Varsti aga.. (ja see oli alles esimene kord)

TomTom: You have reached your destination.
Mina: Eeem, Silja, kus me oleme? :D

Nojah, ega ma enamus ajast ei teadnud ise ka, kuhu läheme, lisaks ei teadnud me ühegi asja aadessi, aga TomTomil on neid ju vaja, nii et panime suvalisi aadresse oma sihtpuktideks jne. Tom Tom juhatas meid vahel natuke huvitavatesse kohtadesse. :P Tookord leidsime ühe kivitrepi ning lõpuks ka chateau, mida otsisime. Siis tuli aga välja, et tegemist on psühhiaatriahaiglaga. Seda see tädi siis rääkiski, kes meile pikalt prantsuses seletas midagi haigetele mõeldud alast. Aga me ei saanud ju aru.

Meie teine sihtpunkt oli Toul, kusjuures nüüd olin mina roolis. Sain hakkama küll. (H) Prantsusmaal on linnaliiklus vist isegi lihtsam kui Eestis. Toulis nägime ära katedraali, vist ka Hotel de Ville’i, kuid me tahtsime sealt leida ka sellist Hiina müüri taolist asja. Eelmisest päevast Vikipeediast oli meeles, et seal olid mingid ägedad asjad. Seda müüri me aga ei leidnud. Hiljem tuli välja, et pilt, mis meil silme ees oli, oligi Hiina müür. Me olime veits valesti vaadanud.. A no misiganes, tripp jätkus. Järgmiseks sihtkohaks oli Nancy, 100000 (suburbidega koos 400000) elanikuga armas Prantsuse linnake. Põhiliseks turistiatraktisooniks oli place Stanislas (vaadake pilte Picasast), lihtsalt üks onu kunagi kujundas ühe suure platsi. Nägime ka mingied järjekordseid kirikuid, parke, maju.. Kuid kokkuvõttes jättis see linn mulle väga hea mulje, natuke sellist Tartule sarnast atmosfääri oli tunda. Jõime ka kohvi ja sõime saiakest :)

Pärast seda aga oligi aeg võtta suund Strasbourgi poole. Esimene asi pärast auto parkimist oli söögikoha otsimine. Selleks ajaks oli nälg päris suur juba. Lasagne kõrvale tuli muidugi Kriek ka võtta :) Hiljem jalutasime mööda öist Strasbourgi, jälitasime ühte väikest eesti keelt rääkivat kambakest, tutvusime Strasbourgi Notre Dame’i katedraaliga (senini minu lemmik Prantsusmaal!). Strasbourgi vanalinn on muide kanaliga ümbritsetud ning pool kanaliäärset jalutasime läbi. Siinkohal aga soovitaks jälle pilte vaadata, sõnadest pole kasu. Pimedas oli palju ilusam kui valges, kuid iseenesest see linn meeldis mulle, seal võiks ju isegi elada. Lõpuks oli aeg ööbimiskoht leida – mul oli üks hosteli aadress kirjas läpakas, hommikul vaatasin neid. Panime selle TomTomi sisse, ta juhatas meid ilusasti õige koha juurde oma arust, kuid seal lõppesid maja numbrid 6-ga ära, meil aga oli vaja 7-t leida. Nojah, siis, hostelit sellel asukohal igatahaes polnud. Rohkem aadresse me ei teanud, netist ka vaadata ei saanud. Otsi pühapäeva õhtul kell 21 koht, mis on lahti ja kus oleks tasuta Wifi... Kuid meil lihtsalt joppas, meie teele jäi üks kahe tärni hotell, mis oli täiesti normaalse hinnaga ning sinna me ööseks jäimegi. Enne magamaminekut vaatasime veel ära filmi Nine.
Hommikusöök oli meil hotellis ning väga prantslaslik – sai, croissant, või, moos, mahl, kohv. Nojah, kõhu sai täis vähemalt. Tegime veel pisikese tiiru päevavalges, kuid ega seal midagi uut näha enam polnud, nii et otsustasime edasi sõita. Järgmine sihtkoht oli...
Obernai. 11 000 elanikuga linnakene. Minu Prantsusmaa reisijuht väitis, et tegemist on linnaga, kus on säilinud autentne Alsace, näiteks pidavat kohalikud Alsace’i keelt rääkima. E tea, ei proovinud suhelda nendega, kui see koht meenutas mulle igatahes rohkem Saksmaad kui Prantsusmaad.
Sealt edasi sõitsime me mööda niinimetatud Alsace’i veiniteed (Alsace route des vins), kus kõik põllud on viinamarjaistandusi täis ning külakeste elu keerleb veini valmistamise ümber. Vahepeal tegime kõrvalpõike Château du Haut-Kœnigsbourgi juurde, mis on loss kõrge mäe otsas. Muidugi mina olin see, kes sõitis sinna ja alla ka. Selline mõnus Norra tee oli, pool aega ma lihtsalt lootsin, et kedagi vastu ei tuleks. Teine pool aega ignoreerisin TomTomi, kes mul pidevalt vasakule pöörata käskis, kui vasakult oleks järsakust allasõit olnud. Lossi juures parkisime nii kaugele kui võimalik (targad noh) ja ronisime mäkke, midagi väga erilist seal polnudki kui nüüd aus olla. Väiksem kui Kuressaare linnus. Ilmselt tuleb kuulsus sellest, et loss asub nii kõrgel.. Vaade oli tõesti hea. Kuigi oleks kõvasti parem olnud, kui udu oleks vähem olnud. Igatahes olime me pilvedest kõrgemal. Kuigi ma ei mäleta, kas see oli see koht või millalgi hiljem??
Pärast seda sõitsime mööda veiniteed edasi, mainimist väärt on veel küla nimega Riquerwihr (minu reisijuht: “the prettiest village on the route de vin”). Tõesti väga nunnu külakene, proovisime tasuta mandlimaiustust ing jalutasime ringi. Mõned majad oli väga huvitavalt värvilised, kuid seda peate järjekordselt piltidelt tsekkama ;)
Veinitee lõpetas meie jaoks Colmar, mis oli üks üsna mõttetu linn. Väikseks Veneetsiaks nimetatakse, kuid tegelikult oli seal umbes üks närune kanal ning midagi muud ägedat ma sealt ka ei leidnud. Süüa saime, see oli hea vähemalt. Ning kõrvallauas istus huvitav paarike.
Siis aga oligi aeg Dijoni sõita. Kiirteel ja pimedas, mina roolis muidugi. Ainuke probleem tekkis siis kui tahtsime teemaksu maksta, automaat oli imelik ja keeruline ning mu kaarti ei tahtnud. Lõpuks aga saime hakkama. :) Hosteli leidmine käis seekord palju edukamalt, vaba tuba oli neil ka (see on veebruaris trippimise pluss, ette bookima ei pea, sest ükski majutusasutus pole 100% täis).
Hommikul oli minu esimene külaskäik Ikeasse. Kuna hommikusööki sai hostelis vaid poole 9ni, siis olime me juba 20 minutit enne 10 Ikeas. Pood ise oli veel suletud, kuid kohviku osa oli lahti. Võtsime siis kohvi ja koogitüikikese ning ootasime. Pärast hakkas minu shoppamine tulevikuks. Tahaks sealt hunniku asju suvel Eestisse tuua, aga no eks näis.. Pärast seda jalutasime Dijoni kesklinna, tegime kaardi peal oleva rohelise joone järgi ekskursiooni ning shoppasime Siljale uue salli. Muide, kas leidsid oma vana salli mõnest kotist üles või ongi kadnunud? Mõnus linnake, kuid Troyes meeldib rohkem :) Ja täpselt nii oligi. Järgmise tripi idee on ka olemas..
Aitäh, mu kallis reisikaaslane=)

Homme hommikul...

Nancy? Strasbourg? Metz? Lille? Atlandi äärde hoopis? Või Dijon? Lyon? Või hoopis Amsterdam, kus Leena hetkel on? Luxembourgis oled käinud? Ma ka mitte. Või siis.. emme-issi lendasid täna Saksamaale. Äkki lähme üllatame neid täna õhtul Frankfurdis? Või koos nendega Alpidesse? Ah ei, su autol pole talvekumme.. või hoopis korraks Eestisse? Hispaaniasse? Jaeni? Ainult 16 ja 14 minutit sõitu. Me kumbki pole ju Hispaanias käinud.

Pärast räägin, kuhu me lõpuks jõudsime.. Sest ma ei tea isegi veel ju :D

(Ma lihtsalt armastan reisiplaanide tegemist.)

Kevad?!

Selle nädala algusest ma ei mäleta midagi. Aa, esmaspäeval käisin ühes uues aines – International Human Resources. Mitte kunagi siin pole kuus tundi kooli nii kiiresti möödunud. Mulle meeldib see aine ja õppejõud, kuigi ülejäänud rahval on temaga probleeme. Ma ei tea, ta on nii tsill lihtsalt. Võib-olla sellepärast, et mulle üllatusena ta mäletab mu nime eelmisest semesterist. :D

Tutvusin ühe uue prantsuse tüdrukuga ka, ta valgustas mind veidi selles valdkonnas, kuidas kool prantslastega käitub (sest Erasmuse omadega üldjuhul ülihästi). Nimelt on INBA programmi omadel 4 aastat kooli, millest 1-2 aastat peavad nad välismaal olema (Erasmus+praktika). Samal ajal peavad nad aga endiselt koolile 600 eurot aastas maksma. Praktikat kool otsida ei aita. See tüdruk rääkis, et ta oli semestri Iirimaal praktikal nii et maksis koolile + oma majutuse, toidu jms eest Iirimaal, kuid praktikakoht ei maksnud talle midagi. Nii et ta maksis (ja mitte vähe) selle eest, et saaks tööl käia.

Teisipäeva hommikul jalutasin mõnusa päikse käes linna teise otsa, sest pidime prantsuse grupiga linnaraamatukoguga tutvuma minema. Tuleb välja, et meil on siin väga suur ja uhke raamatukogu (suuruselt 5. Prantsusmaal kui ma õigesti aru sain, sest meile räägiti ainult prantsuses). Iseenesest võiks ju laenutada mõne raamatu, aga ma tunnen ennast, ma olen liiga laisk, need seisaksid mul siin voodi kõrval hunnikus.. Tagasi tulles ostsin kimbu kollaseid tulpe. Et kevadet tuppa tuua. Tegelikult hoopis sellepärast, et Melanil oli kolmapäeval sünnipäev.

Teisipäeva õhtul aga käisime kogu oma prantsuse grupiga Sofia-nimelise argentiinlanna kodus pannkooke küpsetamas. Tegemist oli 100% kvaliteetajaga kuni kella kümne ajal tuli alumine naaber kaebama, et me teeme liiga suurt müra. No tere hommikust, me küpsetasime pannkooke.. Õnneks oli meie õps veel seal ja tegeles naabriga. Õhtu lõpuks jõudsime nii Manhattanisse kui Cottonisse, õnneks õps lükkas meie järgmise päeva kooli alguse 10.30 peale.

Tol õhtul aga suutis meie grupi ainus türklane Ramazan minu ja ühe tsehhi tüdruku täiega närvi ajada. Alustas ta sellega, et talle meeldib kommunismi idee, et kõik inimesed on võrdsed jne. Kuid ta ei suutnud mõista, miks meile kommunism ei meeldi, proovisime talle veidi oma ajalugu seletada, kui tüübi argumendid oli lihtsalt nii lollakad. Lõpuks jõudis ta välja selleni, et Lõuna-Euroopa meeste meelest on kõik põhja naised lihtsasti kättesaadavad. No tere.. Igatahes ajas too tüüp mind ja Janat täiega vihale ja ta ei meeldi mulle enam.

Mis ma veel vahepeal teinud olen? Kammisin igasuguseid magistriprogramme ning leidsin ka ühe endale. Ütleme nii, et kui ma peaks homme valima, siis ma teaks, mida tahan. Iseasi mida ma järgmisel suvel mõtlen... Lähemalt aga hetkel veel ei räägi.

Kolmapäeval ma laisklesin, kuid lõpuks otsustasin siiski prantsuse ettekande valmis teha. Hea oli, sest kõik esitasid enda omad neljapäeval (tglt oli valida kas neljapäev või reede) ning lõpuks ma ka. Kuigi ma olin suhteliselt vähe valmistunud, sain väga hästi hakkama. Prantsuses rääkimine ja improviseerimine pole enam üldse nii raske kui varem :) Eksam läks ka täna väga hästi, üllatavalt lihtne oli.

Muide, neljapäeval oli meil tipphetkel 12 kraadi sooja. Siis tuli aga padukas ning eriti ilus topeltvikerkaar. Kevad vist?!

Täna ma prantsuse viimasesse osasse ei läinud, ei viitsinud, sest nad läksid kesklinna mingit kirikut külastama. Selle asemel oli mul vägagi mõnus ja võib öelda et informatiivne vestlus msnis. :D Jätke meelde - ausus ja avameelsus on need, mis viivad edasi :)

Homme tuleb Silja siia. Ma loodan vähemalt, sest hetkel ta ei taha endast märku anda mulle. Ning siis tuleb kolmepäevane tripp kusagil, aga me veel ei tea kus... Eks järgmises postituses kuulete :)

Mõnusat sõbrapäeva kõigile!!

Lumi hakkab ära sulama ja mul on jälle kevade tunne. Juba kolmandat korda sel aastal!!! Tänane päev algas sellega, et tegin südamekujulise võileiva oma korterikaaslasele ning tema tegi vastlakukleid. Kardemoniga. Miks meie Eestis kardemoni kuklitesse ei pane, nii on palju parem. Ainuke probleem on see, et normaalset vahukoort ei suutnud me siit leida.

See nädal möödus kiiresti ja täielikult prantsuse keele meeleolus. Iga hommik jookisn kooli, kella ühe ajal sööma, kella kahe ajal tagasi kooli ning poole kuueks tagasi koju. Välja arvatud kolmapäeval, siis käisime kogu grupiga turul toiduainete nimesid “õppimas”. Oleme igasugust sõnavara õppinud ning palju rääkinud, ma ausalt tunnen, kuidas mu keel areneb. Olen nii rahul endaga=) Täna õhtul hakkan korralikult koduseid ülesandeid tegema ja järjekordset ettekannet tegema. Enne seda aga tulevad meile külalised vastlakukleid sööma ning loodetavasti on mul ka Skype’i kohting oma Valentine’iga :)

Avastasin veel, et ühel me maja elanikul on uus auto – helesinine Citroen. Ta on niiiiii nunnnnuuuuuuuu. Issi, ma tean küll, et sa ei lubaks mul elu sees prantsuse autot osta, aga ma just täpselt sellist tahangi!! Leena ütles ka, et selline auto sobiks mulle.

Mõned toredad üllatused sain ka nädala jooksul, näiteks postkaardi Dublinist, kirja Inglismaalt ning kõne Eestist, onutütrelt, kel oli tol hetkel meie juures saunas :)

Lühidalt kõik, aeg minna pesumajja :D

Igatsen teid, mu kallid=)

Marju-Triinu tripi pildid

...on nüüd Picasas olemas=)

Maagiline Pariis ja pifid Troyes’s

Esmaspäev Pariisis

Kõigepealt tsillisin pool päeva koolis ja vaatasin üle uued Erasmused, kes saabusid. Mõned päris ägedad brasiillased näiteks. Üldiselt ma pole veel üleliia paljude uutega tutvunud, küll jõuab. Õhtul sõitsin aga koos hispaanlased Albaga rongiga Pariisi (talle tulid ka sõbrad külla). Natuke seiklusi ümber Gare de nordi (Marjut sebisid politseinikud, mind mingid araablased, aga ma ei saanud ju kuhugi mujale ka minna, sest olin eelnevalt Marjule öelnud, et olen tollel tänaval suure klaasukse ees), kuid lõpuks me leidsime teineteist!! Viisime asjad hostelisse, mis oli väikse jalutuskäigu kaugusel, ning juba läksimegi Pariisiga tutvuma. Kuna meie hostel oli Montmartre’l, siis esimese asjana viisin Marju oma lemmikkohta - Sacre Coeri juurde. Natuke trepiastmeid ja olimegi kohal. Õigesti tegime, et sinna pimedas läksime, sest see basiilika on nii ilusasti valgustatud öösel. Maagiline. Tsillisime veel natuke Montmartre’l, kell oli öö, nii et inimesi polnud. See osa Pariisist tundub mulle endiselt (ja ka Marjule) nagu filmis. Tagasi läksime veits vales suunas, supergiid Lill ei vaadanud kaarti lihtsalt. Selle tulemusena jõudsime aga Moulin Rouge’i juurde, kus mingi tüüp tahtis, et me koos temaga baari läheks, sest muidu teda ei lasta sisse. Ja siis tutvusime veel mingi hea inglise keelega prantsasega (see tekitab mus hämmingut alati). Peab ütlema, et tähelepanu saime me palju selle nädala jooksul. Eriti Trinza blondid juuksed ja Marju karvamüts. Aga tagasi tolle õhtu juurde nüüd, jalutasime seda Moulin Rouge tänavat (blvd de Clichy) mööda kodu poole, mõlemalt poolelt ümbritsesid meid erinevate nimedega sekspoed jne. Hosteli ukse ees leidsime omale uued sõbrad, kuid siiski keeldusime nendega peole minemast, vaid suundusime tagasi oma kaldus põranda ja veel rohkem kaldus vooditega hostelituppa ning rääkisime kõigist maailma asjadest.

Teisipäev Pariisis

Probleem oli selles, et me ei tohtinud midagi ära näha selle päeva jooksul, sest Trinza pidi alles õhtul tulema. See plaan siiski ei töötanud, jalutasime allalinna, käisime korraks Galerie La Fayette’s, siis ühes kirikus, mis meile tee peale jäi. Notre Dame de Lorette – ja mulle meeldis. Ärge pange tähele, ma kavatsen kõigi nende pisikeste kirikute nimed siia kirja panna, siis on mul endal vähemalt teada, kus ma käinud olen. Nägime Opera Garnieri, pärast seda puhkasime Starbucksis veidi jalgu. Siis järgmine kirik – L’eglise St Augustin. (Vihmane ilm oli, see oli ka üks põhjus, miks kasutasime võimalust igasse kirikusse sisse ronida.) Nägime ära Madeleine’i kiriku ja Concorde’i väljaku, kus oli kahtlaselt palju politsied, kuid ma arvan, et see on normaalne selles piirkonnas. Kuskil peab sellele meeletule politseinike hulgale tegevust leidma ju. Sealt jalutasime mööda Champs-Elysees’d Arc de Triomphe’i suunas, vahepeal leidsime ühe poekese, kust ostsime omale lõunaks salati. Süüa seda polnud aga kusagil. Lõpuks me istusime mingi suvaka kiriku ees pingil vihma ja tuule käes ning sõime, küll on tore see vaese turisti elu=) Kirikuks oli seekord St Philippe du Roule. Pärast lõunat oli aeg Triumikaare juurde minna. See oli juba enne üks mu lemmikumaid kohti Pariisis, kuid nüüd veelgi enam. Ma olin õnneks kuulnud, et sinna otsa saavad ELi üliõpilased tausta, sest uksepealne silt väitis teisiti. Saimegi. Väga mitu korrust keerdtreppe ja olimegi üleval. Ma ei tea miks peaks keegi maksma 12 euri ja ronima Eiffeli otsa, kui Triumikaare otsa saab tasuta ning lisaks vaate Eiffelile endale. Vahepeal tsillisime natuke viimasel korrusel muuseumis ja butiigikeses, et väljas pimedaks läheks ja me saaks sel kujul ka Pariisile pilgu heita. Imeline=) Sealt edasi suundusime Trocadero väljakule ja Palais de Chailloti juurde, kust on Pariisi parim vaade Eiffelile. Tegime mõned pildid ja üritasime suveniire müüvate neegrite eest ära joosta. See on õudne kui palju neid töllakaid seal jalus on!! Läksime üle silla ja jalutasime tuledes Eiffeli alla, siis tahtsime sealt metrood leida, aga ei õnnestunud. Kõigepealt läksime õigest kohast mööda ja siis valet tänavat mööda. Ega meil tegelikult kindlaid marsruute polnudki, sellepärast ma ei olnud kogu aeg ninapidi kaardis ning aeg-ajalt läksime veits valesti ka :D Niimoodi sattusime me kogemata selle koha juurde, kus ma 2,5 aastat tagasi elasin, kui nädala Pariisis olin Siljaga. Võtsime metroo ka samast kohast, kust tookord alati. Sealt sõitsime Marjuga Ladina kvartalisse, kus pidavat olema üks siin paljuräägitud baar. Seda kohta otsides nägi Marju kaugelt ära ka Notre Dame’i. Baari nimi on Latino Corner ning alguses tundus meile ta täiesti tavalisena. Ma ei saanud aru, kust kõik need jutud.. Aga siis toodi meile kokteilid, mille küljes oli säraküünal. Veidi hiljem jagasid baarmenid (kes kõik olid mehed) meile veel säraküünlaid ning käskisid need märguande peale põlema panna, veidi hiljem tuligi teistsugune muusika ning baarmenid hakkasid tantsima, varsti lendasid neil ka pluusid ja püksid jalast (bokserid jäid alles:D). Nad ise nautisid täiega kõike, mis seal toimus.. Ja meie ka muidugi :P Siis aga helistas juba Trinza, et ta on bussi peal ning varsti liikusime Marjuga talle Port Maillot’sse vastu, kust leidsimegi ühe päiksekese=) Sealt hostelisse, natuke tsilli ja puhkust ning siis viisime ka Trinza Montmartre’le ja Sacre Coeri vaatama. Avastasin veel uusi treppe, mis sinna mäe otsa viivad, ning leidsin, et iga korraga hakkab see osa Pariisist mulle üha rohkem ja rohkem meeldima. Kuigi ma poleks arvanud, et see on võimalik.

Kolmapäev Pariisis

Päev algas kiirnuudlitega hostelis ning ma lõhkusin meie kaardi ära. Õnneks ma olin iga nurga pealt omale uusi tasuta kaarte varunud ning seda sama sai ka veel kahes tükis kasutada. Kõigepealt käisime poes süüa ostmas ning siis liikusime mööda Magneta nimelist tänavat mööda jõe poole. Mõlemalt poolt ümbritsesid meid pulmaasjandused, kleidid, smokingud, kullapoed. Üritasime Trinzale kergelt vihjata, aga ei töötanud vist :P Muidugi käisime jälle kõigis ettejuhtuvates kirikutes, alustasime St Antoniuse nimelisega. Sealt läksime Pompidou keskuse (mis on moodsa kunsti muuseum) juurde ning ostsime ka postkaarte ning ma näitasin piffidele Hotel de Ville’i. Siis edasi Ile de la Cite (kust sai Pariis kunagi ammu alguses). Ei ole vist tegelikult väga huvitav lugeda sellist reisikirjeldust, kui pole ise Pariisis käinud? No järelikult ongi põhjust tulla siia nüüd ;) Koos piltidega oleks ilmselt parem, aga need tulevad hiljem. Homme äkki. Saarel nägime ära Notre Dame’i, käisime sees ka, siis tahtsime minna Saint Chapelle’i, aga selle eest tuli maksta nii et jätsime vahele (säästureis oli jah, ainuke asi, mille puhul me rahast ei hoolinud, oli Starbucks). Järgmisena Conciergerie, mis oli kunagi vangla, ning seeljärel jalutasime saare tipust ka läbi. Lõuna sõime Seine’i ääres, seekord oli ilm täitsa hea väljas söömiseks, tuul ei tahtnudki meid jõkke puhuda. Pärast lõunat läksime Louvre’i, alguses läksime sisse eesmärgiga vetsu külastada, aga kuna ma teadsin, et me saame muuseumi tasuta sisse, siis otsustasime lõpuks ikkagi Mona Lisa ka üle vaadata. Selle maalini kõndisime põhimõtteliselt silmad kinni, meil oli kindel eesmärk ning selle me ka täitsime, muud ei vaadanud (sest Louvre võtaks lihtsalt liiga palju aega, aga meil oli vaja terve Pariis kahe päevaga läbi käia). Sealt edasi jalutasime läbi Tuliere’i pargi ning üle place de la Concorde’i ning mööda Champs-Elysees’d mööda Triumfikaareni. Vahepeal peatus Starbucksis. Marsruut oli sama, mis eelmine päev, aga Triumfikaare otsast oli nii hea vaade, et me ei saanud seda Trinzale näitamata jätta. Pärast seda seiklesime veits metrooga, st läksime natuke valesti. Lõpuks läksime veel korraks Molulin Rouge’i juurde, et seda Trinzale ka näidata ning siis võtsime hostelist asjad ja läksime tolleks ööks ühe mu tuttava juurde. Õhtul möödus prantsusepäraselt juustu ja veiniga.

Neljapäev Pariisis

Alustasime hommikut – üllatusüllatus – Starbucksiga. Kirjutasime kaarte ja kirju ning nautisime mõnusat hommikut ümmarguse laua taga ja prantsuse muusikaga. Neljapäeval käisime veel Pantheonis, vaatasime krüptis (kirjutatakse ikka nii?) üle mitmete kuulsate prantsuse kirjanike hauad, käisime Luxemburgi palee ja aedade juures, jalutasime mööda Seine’i äärt, vaatasime Orsey muuseumi seest poolt ning imetlesime Pont Alexandre III (üks ilusamaid sildu). Hiljem ka Hotel des Invalides ning Tour Eiffel, kust läksime üle jõe, et ka Trinza saaks imetleda seda vaadet, mida meie juba Marjuga olime näinud. Pärast seda sõitsime rongiga (kus meil oli väike veini, juutsu, viinamarja pidu) Troyes’sse.

Ma arvan, et kõik olulise ja natuke rohkemgi nägime ära Pariisis. Aplaus supergiid Lillele nüüd :D Võin ka öelda, et isegi vihmane ja tuuline Pariis meeldib mulle ja see juba tähendab midagi!!

Õhtul olime nii vässud, et ei viitsinud ennast kuhugi liigutada. Leenal aga oli juba enne meie saabumist üks prantsuse tüüp Benoit külas, kes kogemata oli kuskilt tol päeval champagnet saanud. Muidugi jagas ta seda lahkelt meiega, nii et õhtu möödus elutoas tsillides ja shampust proovides.

Reede

Idee oli selles, et reede on söögi-joogi päev ning me ei tee midagi muud kui puhkame. Magasime kaua, kuid siis käisime Lidl’is süüa shoppamas ja pärast ka korra outlettides. Õhtul valmistas preili Hispaania meile mõnusa söögi ning hiljem läksime Troyes’ ööeluga tutvumas, tol õhtul sai üks kesklinna korter ja Quartier Latin üle vaadatud. Muuda ma ei ütle kui et Trinza blondid juuksed on ka Prantsusmaal hitiks :D

Laupäev

Uni kella 12ni, hommikusöök ja kell kaks läksime uute Erasmuslastega linnaekskursioonile. Kuna ma teadsin, et neile tutvustatakse sel päeval linna, siis ma mõtlesin, et vean Marju-Trinza ka sinna, ma sain ise Pariisis piisavalt giidi mängida. Minu meelest olid väga mõnusad kaks tundi, ma õppsin ise palju uut meie pisikese linnakese kohta ning samuti jättis Troyes Marjule ja Trinzale sümpaatse mulje. Minu meelest ma kuulsin Trinzat ütlemas, et ta võiks ka vabalt sellises linnakeses elada :) Õhtul tegime süüa Marju juhiste järgi ning pärast seda läksime hispaanlanna Alba juurde ning veel hiljem Cottonisse, et tüdrukud ikka meie mõlema klubiga tutvuks. Ütleme nii, et kolm eesti piffi on ikka liiga palju nii väikse prantsuse linna jaoks. Magama saime liiga hilja :D

Pühapäev

Supermõnus mittemillegitegemise päev. Lõpuks me vedasime ennast kesklinna creppe sööma Iiri pubisse. Kuid see oli ka kõik.

Esmaspäeval läksin ma kooli kell 9.45 nagu kõik ülejäänud päevad järgmisel kahel nädalal, lõunapausi ajal läksid Marju-Trinza ära rongile ning ma jäin jälle üksi=) Nüüd on aeg hakkata uute Erasmuslastega tutvuma ning prantsust tuleb ka õppida, ma olen hetkel eriti motiveeritud selleks. Õnneks on mu õps tunduvalt normaalsem kui oli eelmisel semestril, ilmselt olen juba nende kahe päevaga rohkem õppinud kui kogu eelmise prantsuse keele kursusega. Grupp on meil ka päris naljakas: hispaanlased, brasiillased, argentiinlane, hiinlased. Ja siis mina ning venelane ja kaks tsehhi. Viimased kolm aga tahavad gruppi vahetada, sest nende jaoks on liiga raske aru saada.. Siis ma jään küll päris huvitavasse seltskonda. Muide, meil on veel üks eestlane nüüd. Tatjana, kes on Eestis sündinud, kuid rahvuselt venelane ning viimased 7 aastat on Saksamaal elanud. Aga tore tüdruk tundub olevat :)