Plaan on mul ilus – siia saab kirja kõik, mis vähegi rääkimist väärt ja rohkemgi veel. Et teie oleks minu eluga kursis ja et minul endal oleks naljaks lugeda, kui ma 40 aasta pärast oma mehe, kahe lapse ja kolme alaska malamuudiga kusagil Eestimaa metsas elan. Aga eks näis, palju ma reaalselt kirjutada viitsin.
Minu reis algas 29ndal varahommikul, emme-issi viisid mu Riiga ja sealt lendasin AirBalticuga Pariisi. Kõik läks vga hästi kuni tahtsin lennujaamas rongi peale minna, et Saint Remysse sõita. Kõigepealt oli seal palju kahtlasi silte, mis minu meelest väitsid, et 29. ja 30. augustil rongid ei sõida Pariisi ning mul tuleb bussiga minna. Samas mingid rongide väljumise kellajad siiski ekraanil olid. Mõtlesin, et proovin siiski. Võtsin Silja antud pileti, aga see viskas mulle punase risti ette ja üks onu jooksis sinna ja ütles, et mul on täitsa vale pilet. Ostsin siis uue ja sain väravatest läbi, et lugeda veel kahtlaseid 29nda augusti kohta käivaid lauseid ekaanilt. Paar sõnumit targematele ja selgus, et asi ei puuduta mind. Pärast 1,5 h (!!!) rongisõitu olin teisel pool Pariisi äärelinnas nimega Saint Remy ja seal oli Silja (neile kes ei tea – ta on mu täditütar, kes elab Brüsselis) mul vastas.
Saint Remys elavad Silja endine töökaaslane Krista koos oma inglasest abikaasa Simoni ja kahe lapsega. Esimene õhtu mööduski nende pool juustu, veini ja muu heaga. Pärast veel väikse jalutuskäik linnakeses.
Pühapäeval võtsime ette Pariisi tripi. Alustasime Notre Dame’i juurest, siis Louvre, Champs-Elysees, Triumfikaar, Eiffel jne. Vahepeale mahtus klaas veini Triumfikaare juures, väike piknik ja lõpuks ka mõnus veinitsill Seine’i ääres. Kuid see pole veel kõik :D Nägime breiktantsu “etendust” ja mingisugust Michal Jackonit imiteerivate tantsijate võistlust. Üldiselt mulle Pariis meeldib ja mitte vähe, aga need krdi turistid võiks küll sealt ära koristada.
Esmaspäeval sõitsin rongiga siia Troyes’sse. Meil oli vastas hunnik valge Groupe ESC Troyes särgiga tüdrukuid, kes viisid meid kooli. Meid tähendab siis kahte tüdrukut, kellest ma enam ei mäleta midagi, aga siis oli veel Marika Poolast ja Karita Soomest. Kohtusime oma koordinaatoritega, kes andsid meile suure hunniku informatsiooni, millest poole ma unustasin kohe, aga õnneks tundub olevad kogu see asi siin ilusasti korraldatud ja mul on sada inimest, kelle käest saab abi kui vaja.. Üks kolmanda kursuse poiss tõi mu korteri juurde, alguses me muidugi ei leidnud õiget maja, siis me ei leidnud õiget trepikoda ega ka õiget korteriust. Minu aadressiks pole muud kui
N° gauche
Etage rdc
151 Av Pierre Brossolette
10000 Troyes
Mingit korterinumbrit igatahes ei eksisteeri, nii et mina ei tea, mismoodi kirjad minuni jõudma peaksid. Meie postkasti ma ka ei suutnud üles leida. Aga mingi päev tuleb omanik lepingut sõlmima, siis saab ehk selgust.. igatahes sellele aadressile ootan kõiki teie kirju ;) Muide, ma elan koolist kahe minuti kaugusel!! Ja kesklinn on ilmselt 15 minuti kaugusel. See tüüp, kes mu siia juhatas oli täiega hoos mulle kõige näitamisel. Proovis, kas pliit töötab, kas mikrokas töötab, kas sooja vett tuleb, kas lambid töötavad, tegi mul kõik aknad lahti ja lõpuks valis mulle toa ka veel ära.
Korter ise on ideaalne, ainus asi, mis mulle ei meeldi, on külmast valgest kivist põrandad, aga pole midagi, mida vaibad ei parandaks. Või sussid. Meil on siin olemas kohvimasin (aga kannu me ei leidnud), mikrokas, röster, gaasipliit jne. Toas oli mul olemas riiul, teine riiul (millele on kangast asi ümber pandud ehk siis teda võib kapiks nimetada), laud, voodi, öökapike. Mainimata ei saa ka maailma kõige ebamugavamat patja, millele ma õnneks juba pärast esimest ööd asenduse leidsin. Ja mu voodipesu – lambad ja lehmad. Selle vahetasin ka juba ära.
Esimene asi, mis ma siia tulles tegin, oli poodi jooksmine, et dušigeeli osta. Ja siis pessu. Sest esmaspäeval oli siin niiii palav, ma arvan, et suht 30 kraadi (ma tean et Trinza sulle see on lausa külm, aga mulle mitte :D) Õnneks on vähemalt kolm supermarketit siin samas, näiteks Lidl, kus 3 l veini maksab 1.55 eurot. Ma pole kindel, kas see juua kõlbab :D Tagasi tulles oli mul uksel prantsusekeelne silt, millest ma sain aru, et järgmisel päeval pole meil hommikupoolikul vett, aga kuna ma unustasin selle ja läksin duši alla tollel hommikul, pidin järelikult valesti aru saama..
Juba koolis leppisime Soome ja Poola tüdrukutega kokku, et lähme juba esimesel õhtul linna. Mina tulin majast välja ja läksin hoogsalt vasakule poole, olles täiesti kindel, et see on õige pool. 10 minut pärast vaatasin, et tänavanimed on täiesti valed. No mis seal ikka, pöörasin otsa ringi ja läksin teisele poole. Siis ekslesin kesklinnas, üritasin leida hotel de ville’i ehk raekoda. Ma arvan, et ma tegin sellele suht tiiru peale enne kui ta leidsin. Nad ei andnud meile koolist üldse head kaarti, vanalinnas pole peaaegu ühtegi tänavanime kirjas.. Leidsin Karita, kes tuli hoopis teisest sunnast, kuigi tglt me elame suht lähedal teineteisele. Jalutasime vanalinnas ringi, siin on nii ilus!! Ma pean pilte tegema minema mingi päev. Natuke hiljem tulid ka poolakas, kelle lätlasest korterinaaber oli vahepeal saabunud. Isutusime mingisuguses kohvikus ja tegime väikse kesköise õhtusöögi. Kui Karitaga koju läksime, tulid kaks kahtlast tehnikaülikooli tüüpi meid saatma. Päris huvitav oli, mina rääkisin inglises, tüüp vastu mulle prantsuses. Midagi me saime niimoodi isegi räägitud. Loomulikult tahtis ta mu tel nr-it ja mulle järgmisel päeval linna näidata. Aga ei saanud.
Järgmisel hommikul kohtusin oma korterinaabri Leenaga, kes on päris Soomest. Hästi positiivne ja armas tüdruk. Ta meeldib mulle vägagi. Me läksime vaatasime veits vanalinna ja tegime hindade turu-uuringut. Riided on siin niii odavad, tglt ka, õudneee. Silja, sa pead vist kaks autot ostma, et mind pärast siit välja kolida. Okei, tglt asi nii hull ka pole, õnneks on mul eriti pisike kapp, nii et ei tule mingit suurt shoppamist. Pärast sõime veel mingeid imelikke pannkoogi moodi asju, minu omal on peal näiteks toores muna. Jah, toiduga seotud sõnad peaks kiiresti ära õppima.
Kodus tegime veel natuke korteriavastamist, leidsime riiete kuivatamise resti ja pesupulbrit, aga pesumasinat mitte. Krt. Õnneks osadel on siin pesumasinad, aga neil pole telekat, nii et saame vahetust teha. Ja ühe “suurte inimeste mängu” leidsime ka. Ma ei usu, et omanik selle olemasolust teadlik on :D Ja õhtul saabus ka meie korteri kolmas elanik, kelle nime ma juba kolm korda ära unustasin, aga ta vist on Melan. Ma ei tea tast eriti midagi veel..
Teisipäeva õhtul oli meil esimene tutvumispidu baaris nimega Manhattan. Olallaaa, nii palju nimesid, nägusid ja keeli. Pea tahtis plahvatada lõpuks. Ma arvan, et rääkisin vähemalt 30 erineva inimesega, aga meelde jäid neist kaks Hollandi poissi, paar sakslast (neid on siin niiiii palju, vahepeal tundus mulle, et iga teine on Saksamaalt..), üks hästi lahe Hiina poiss, kaks prantslast (kellest ühe isa teeb väidetavalt maakonna parimat shampust ja teine elab Pariisi kesklinnas ning ütles, et tema juurest alati ööbida). Siis veel mõned vene tüdrukud, Poola poiss jne. Nimesid ma ei mäleta peaaegu ühelgi. Aga mul on veel vähemalt pool aastat, et need ära õppida. Pool aastat sellepärast, et hästi palju on neid, kes tulid ainult üheks semestriks. Muid, osadel on täitsa oma maja. Koos aiaga. Ja need, kes üksi elavad, peavad vähem maksma korteriüüri kui meie. Ebaloogline. Õnneks me saame neti ka korterisse... kunagi... Seniks saan kooli Wifit kasutada.
Üleile saime omale prantsuse SIM-kaardid. Minu nr on +33689394887, aga ma hoian oma eesti numbrit teises telfis, nii et te võite sinna ka nt sõnumeid saata :) Täitsa lõpp, kui kaua aega see võttis. Keegi ei räägi ju inglise keelt siin, meil läks 3 tundi vist seal ja muud me teha ei jõudnudki eriti. Õhtul läksime enne nö öörestorani (nad on meile siin terveks nädalaks igaks päevaks midagi korraldanud) ühtede tüüpide korterisse (sakslane ja mehhiklane), krt küll, neil on palju ilusam korter. Aga ma olen siiski rahul meie omaga, sest osadel on palju hullem. Pärast seda oli siis kõigi erasmuse omadade ühine lõuna mingisuguses pitsakas, kus ma sain huvitavat teada nt Hiina ja Euroopa erinevustest. Sest istusin kahe hiinnlase vastas. Pärast käisime ka ühes Latiino klubis korra. Ja lõpuks käisime uuesti tollest samast korterist läbi, kus poisid elavad. Kõik hetked mööduvad uute inimestega tutvudes, aga mul ei jää isegi nimed meelde.. Üldse ei viitsi lähemalt rääkida hetkel ja ainult inglise keelsed väljendid tulevad pähe (juba!!). Ja pealegi, enamik vestlusi koosnevad sellest, mis su nimi on, kust sa pärit oled, kauaks siin ole, kus sa elad jne.
Eile räägiti meile koolist, raamatukogust, spordivõimalustest, saime kooli poolt tasuta lõuna ja tegime prantsue keele testi, mis ajas mu juhtme nii kokku kui üldse saab. Tutvusin veel kahe hästi toreda rootslasega (mainin nad ära, sest imekolbel jäid nimed meelde – Susanne and Sigrid). Vahepeal tudusin tund ja pool ning siis JÄLLE linna (ma ei tea, kaua me nii jõuame, aga eks see on ka alguse asi, varsti tüdineme ära uute inimestega tutvumisest..). Seekord läksime mingisse rokibaari, kus oli umbes 4 ruutmeetrit ruumi ja liiga palju inimesi, nii et enamus rahvast oli terve aja õues. Mina ühena nendest. Eile ma olin igav, rääkisin pm terve aja ühe Slovakkia poisiga, sest ma lihtsalt ei viitsinud jälle uut inimest ette võtta kõiki samade küsimuste ja teemadega. Ta pidi ennast pooleks naerma, kui kuulis, et Eesti kõige kõrgem koht on 317 m.
Ja nii ongi. Kooli ja linna vahet jooksmine. Tahaks magada, netti, tahaks paar normaalset asja osta (näopesugeel, trennijalatsid jne), aga pole aega, et poodi minna. Tahaks nendesse kurikuulsatesse outlet’i poodidesse minna, kuhu väidetavalt pole mõtet minna vähem kui päevaks. Oijah, järgmisest nädalast algavad keelekursused, kaks nädalat ja 60 h. This is nice :D Aga arusaamine prantsusest on igatahes paranenud, lihtsalt suust ei tule ühtegi lauset välja (veel).
Selline elu on siin juustu&veini maal :)
No comments:
Post a Comment