Koduuuuuuuuus

Imelik tunne on. Veidi vähem kui kümme kuud tagasi alustasin “nullist elu ülesehitamist”. Ma ei tundnud kedagi, ei teadnud midagi, ei saanud millestki aru.. Vaikselt aga kõik see muutus, mulle tekkisid superhead sõbrad. Inimesed, keda saab usaldada. Inimesed, kellele saab igal hetkel helistada. Kohad, tegevused.. Harjusin nii ära selle eluga, mis mul oli, nautisin iga hetke.. kuid nüüd järsku pole sest enam midagi alles. Imelik..
(Selle kirjutasin neljapäeval. Praeguseks hetkeks on mul palju parem meeleolu.)

***

Kolmapäeva hommik algas hüvastijätuga, kuid mulle üllatusena ma polnudki väga kurb. Kuigi poisid suutsid mulle öelda “have a nice life”, mis ei kõlanud just väga hästi.. Pärast käisin Rebekka juures duši all, pakkisin viimased asjad, tegin oma toa tühjaks ja otsustasin outlettidesse minna, sest tahtsin veel üht asja vaadata sealt. Lõpuks ma ei ostnud midagi peale kohvi McDonaldisist. Jalutasin vaikselt kodu poole, kui mulle jõudis kohale, et see ongi mu viimane päev Troyes’s. Selle peale muutsuin nii kurvaks ja tahtsin kellegagi rääkida, kuid nii Marju kui Kata suht blokkisid mind.. Mitte meelega muidugi.

Õnneks tuli varsti Silja oma Champagne-autoga ja siis tuli mul juba check-outi teha. Tuli välja, et meie kolm korda puhtaks küüritud korter oli endiselt liiga räpane ja ma sain veel natuke koristada..

Õhtul oli järjekordne “last party in Troyes”, seekord aga minu jaoks tõesti viimane. Naljakas on see, et viimasel õhtul ma siis avastasin, et nii mõnigi huvitav inimene on mul siiamaani avastanata jäänud. Troyes’ pidudele kohaselt lõpetas ka seekord õhtu politsei. Mis meil siis üle jäi? Tuli Cottonisse minna :D Et ikka õhtu väärikalt lõpule viia.. Tuleb välja, et ma olen olnud niivõrd lojaalne klient, et pidin selle eest sõps-baarmenilt (teised nimetasid teda viimased kaks kuud mu boyfriendiks:D) tasuta shampust saama. Kahjuks aga me läksime enne ära, kui ma selle kätte sain. Aga õhtu polnud veel läbi. Jätsin enamustega hüvasti, kuid siis tekkis poistel idee purkskaevu ujuma minna. Muidugi oli meil vaja seda näha. Purskkaevu asemel ujusid nad kanalis ja siis kõlgutasid oma jalgu kanali keskel oleva julla peal ja karjusid “Crazy year - Erasmus in Troyes”. Lõpp kirjeldas seda aastat väga hästi=)

Hommik oli jube, sest magada sain umbes kolm tunnikest, siis tuli kõik asjad autosse vedada ning torumehi kantseldada (nüüd nad siis tulid me sooja vee probleemi lahendama). Õnneks mahtus hommikusse veel viimane prantsuse “pain au chocolat”. Ja nii me olimegi teel Lille’e.

Lille iseenesest on Pariisi järel prantsuse suurim tudengilinn ja ma kujutan ette, et seal on päris mõnus üliõpilaselu. Palju rohelist ja ilus vanalinn. Käisime ka loomaaias ja kuskil täiesti võsas (oma arust üritasime kindlust vaatama minna). Mingit eriti imelist muljet see linn mulle siiski ei jätnud, kuid oli vaja näha enne Prantsusmaalt ära tulemist.

Õhtuks saabusime Brüsselisse, kus ma juba sain omale uued sõbrad - naaberrestorani onud. Jõime veel paar Krieki ja juba ma vajusingi magama..

Reedel tegime mitu Brüsseli tiiru. Kõigepealt hommikusöök mingis mõnusas kohas, mille nime ma ilmselgelt ei mäleta. Siis viisime auto ära ning nägin Silja töökohta ja tutvusin kurikuulsa bossiga. Vahepeal pakkisime kohvreid – mul on kaks kohvrit (18 ja 20 kilo), lisaks veel käsipagas ja käekott eraldi. Kogu mu 10 kuu elu. Siinkohal veel tervitus empsile, kelle pakkimisgeenid mul on. Muidu küll hakkama poleks saanud. Lõpuks veel paar asjaajamist linnas ja katedraali külastamine. Brüssel meeldib mulle endiselt=)

Suure vaevaga vedasime kõik oma pagasi lennujaama, kus Estonian Air meid Tallinnasse lennutas. Kuulsaks reisikaaslaseks oli seekord Juhan Paadam. Ja nii kadunud tütred, lilled juustes, kodumaale tagasi jõudskidki :)

***

PS! See on viimane blogi sissekanne. Kokkuvõtet minu aastast Prantsusmaal siia ei tule ;)

No more than 20 ice creams a day..

Lühidalt meie tripist Lõuna-Prantsusmaale (kuigi siin sõnadest pole väga palju kasu, vaadake pilte Picasast!). Reisiseltskond koosnes viies õnnelikust ehk mina, sakslannad Rebekka ja Ricarda, soomlanna Lotta ja tsehh Dalibor. Kolm viimast ööd olime koos teiste Erasmuslastega samas kohas. Alguse sai me reis 10. juuni õhtul kui läksime Pariisis öörongile. 11-tunnine rongisõit möödus üllatavalt kiiresti.

Esimese päeva ja öö olime Nizzas. Kõndsime ringi, nautisime vaadet, päikest, imeilusat sinist merd, palme. Peesitasime kivide peal ning ma suutsin oma põlve uuesti veits vigastada – esimene laine lükkas mu sõna otseses mõttes ümber:D Muideks, meie kõrval Nizza rannal oli Eesti pere!!! Ja meiega samas hosteli toas elava ameerika tüdrukul on ka eestlasest sõber! Ülejäänud reis aga koosnes naljadest Eesti rahvaaru, kiirteede puudumise ja raudteeliikluse üle :D Õhtul vaatasime jalkat ja pärast seda käisime veel Lottaga väiksel jalutuskäigul mere ääres. Nizza kohta ütlen, et seal võiks kõik suved (või rohkemgi?!) elada küll. Linn on stiilne nagu kogu Prantsusmaa, kuid samas on seal selline relaxed õhustik. Lisaks veel mõlemad, mida armastan – meri & mäed!

Järgmisel päeval käisime Monacos. Imeilus riik, mille rikkust on igal sammul näha. Need megakallid jahid, autod, villad jne. Kõik see, mille omanikuks ma tõenäoliselt kunagi ei saa (aga ei tea, kas tahangi). Nägime ära kaks põhilist asja – Monte Carlo kasiino ja prints Alberti residentsi. Vormelirada nägime ka.

Tol õhtul läksime aga juba Frejusi lähedale bungalow’sse, kus veetsime kolm ööd ja kaks päeva. Päike, bassein, palmid, tennis, jäätis, jalgpall, raamat (“The girl with the dragon tatoo”), seltskond... ja nii need päevad möödusid. Ilma stressita. Üks parimaid reise mu elus ja ideaalne lõpp sellele aastale=) Aga vaadake pilte!

All good things come to an end

10.06 Rongile
11.06 Nizza
12.06 Monaco
13-14.06 Frejus (ehk siis rannas magamine)
15.06 Rong, õhtul Troyes

16.06 pakkimispäev, check-out, Silja tuleb
17.06 Lille, õhtul Brüssel
18.06 Brüssel
Südaööl vastu 19ndat juunit maandun Tallinnas, paluks meile lilledega vastu tulla :D

Järgmine kord kirjutan teile tõenäoliselt Eestist :)

Peatse väljakolimise rõõmud

Söön vaid seda, seda mis kodus on (pasta juustust, basiilikulehtedest ja maitseainetest, näiteks:D). Küüsi ei laki, sest eemaldaja sai otsa. Pead pestes palsamit juustesse ei pane, sest ei taha uut osta. Tegelikult sai shampoon ka juba otsa, kasutan Leena oma. Meiki maha ei võta, sest meigieemaldaja ei saanud turvakontrollist läbi (Bratislavasse sai, tagasi mitte). Saab igasuguste asutuste vahel joosta, asju ajada ja lepinguid lõpetada jne. Kusjuures siinkohal tuleb meeldes pidada, et tegemist on Prantsusmaaga, kus laupäevast esmaspäevani ei saa midagi teha ja kella 12st 14ni on lõunapaus. Saab hunnikute viisi asju ära visata. Ahjaa, kardinad kukkusid ka alla. Aga pole midagi, mida Superattack ei parandaks. Sooja vett endiselt pole (ja ilmselt ei tule ka). Üleeile kadus elekter ära, ainult pooles köögis oli alles (kus siin loogika on?). Õnneks pärast international office’i vahet jooksmist ja omaniku siin käimist saime elektri tagasi, midagigi head :) Elu on ilus :D

Kõik eelnev ilmselt seletab, miks kodus olen olnud väga minimaalselt, miski ei motiveeri mind siin passima. Õnneks kogu aeg toimub midagi. Ma ei hakka üritama meelde tuletada, mis kus millal toimus. Igatahes eelmise nädala ainuke õhtu, kui ma kodus olin, oli pühapäev. Ja siis ma läksin kell 22 magama! Nii vässu olin kogu nädalast. Aga mõned killud siiski viimasest kümnest päevast. Meil on keset kooli võrkpalliplats ja sisehoovis bassein! Basseini idee huvitas mind vägagi, kuid üleeile, kui seal kõrval üht koolitööd arutasime, saime lõpuks aru. Hetkel on mingisugune sisseastmiskatsete nädal ja ilmselt siis need, kes kooli vastu võetakse, visatakse ka basseini. Või midagi sellist :D

Reede ja laupäeva pärastlõunatel käisin järve ääres. Laupäeva on iseenesest pikem lugu. Nimelt oli mul plaan sportlik olla ja sellepärast läksin tõin hommikul Lotta käest ratta, kuid siin samas meie maja nurgal kukkusin. Segu äärekivist, liiga lähedale sõitnud autost ja halbadest piduritest. Igatahes mu põlv on päris katki... Kõvasti ma tegelikult ei kukkunud, aga asfaldile kukkudes tuleb ju nahk nii kergesti maha. Oeh jah.. ja ratas on ka katki! Poisid ei suutnud ära parandada. Esmaspäeval käisin paranduses, aga siis oli see koht kinni. Eile läksin uuesti.. ma ei taha teada, kui palju ma selle eest maksma pean. Ürita veel sprotlik olla, eks.. :D Kuid ma siiski ei andnud alla, lasin Rebekkal omale mingit haava rohtu tuua, siis kolisime tema hoovi ja ma üritasin leida autot, mis meid järve äärde viiks. Lõpuks sain hakkama ka! Kuid siiski pidime me veel niisama paar tundi passima. Seda aega kasutasime me aga “asjalikult”. Näiteks ostukärurallit teges või pidžaamas tänaval ringi joostes :) Lõpuks jõudsime järve äärde ka. Ma ei tea, mis vee temparatuur seal on, kuid ma hakkan selle külma veega juba vaikslt harjuma :D Õhtul oli tõenäoliselt me viimane käik Cottonise! Enne seda taheti mind purskkaevu visata, kuid ma väitsin, et ma ei saa ju märjalt peole minna, nii et seekord pääsesin :)

Üleeile oli Leena viimane õhtu siin. Ma hakkasin nutma juba sel hetkel, kui ta oma headaega-ringiga alustas. Õnneks suutsin selle siiski kiiresti lõpetada. Õudne oli hommikul, kui ta rongile ära saatsin. Aga no ma teadsin alati, et ma hakkan sel hetkel nutma. Ta oli siiski 9 kuu jooksul kõige tähtsam inimene mulle . Kuid minu õnneks pole Soome kaugel:)

Kuid nüüd tuleb koristada ja asjad kokku pakkida. Homme lähme juba Lõuna-Prantsusmaale! Ja siis kojuuuuu...